I'm coming home

Hola!

I'm coming home, I'm coming home. Tell the world that I'm coming home.

Kohvrid on koos ja peale hostpere on kõikidele lähedastele "head aega" öeldud. Või kuidas mu hostisa selle kohta ütleb "Jälle kohtumiseni!"

Ma ei tea, kuidas ennast tunda. Ma tunnen väikest süüd siinsete inimeste ees, sest ma tahan koju. Samas süüd ka teie ees, mu kallid eestlased, sest ma ei taha siit ära tulla veel. Viimastel päevadel olen olnud ühel hommikul ärgates ülimalt õnnelik, sest tean, et juba homme ärkan ma oma voodis. Oma voodis, kus pean kasutama aasta vältel ainult ühte tekki (mitte kolme, et elus püsida) ja magama minnes pole vaja kasutada voodisoojendit. Sellised totrused, nagu ma nende kohta mõtlesin veel peaaegu 11 kuud tagasi, on nii koduseks saanud. Samas võin sama päeva õhtul nutta nii kaua, kuni kõik kohad on tatti täis ja silmad paistes. Ma olen üsna väsinud iseenda tunnetest, tahaks juba natukenegi rahu.

Vaatamata kõikidele raskustele ei kahetse kuidagipidi siia tulekut. Uruguay on selle aastaga saanud minu riigiks. Sõbrad, sugulased, hostvennad ja kõik yfukad on saanud täielikult minu inimesteks ja ma ei vahetaks seda kunagi millegi vastu! Mu sugulastering on aastaga kasvanud tohtult ning olen leidnud oma ellu inimesi, kes tähendavad mulle väga palju! Far in kilometers, close in heart.

Nüüdseks on peetud maha kolm lahkumispidu. Ütleme nii, et pisaraid voolas kohutavalt. Ei taha mõeldagi, mis juhtub paari tunni pärast lennujaamas. Kuigi olen olnud viimastel päevadel pisut mornimas tujus, olen ma nautinud iga hetke. Iga väiksemgi vestlus haarab mind endasse nagu püüaksin saada veel viimaseid mälestusi siit kaasa. Tegin oma parimatele sõpradele, sugulastele ja perele kingid ka. Pisaratelahing hakkas juba siis, 3 nädalat tagasi, kui ostsin esimese osa kingitustest.

Ma olen seda viimast möödunud nädalat oodanud kõik need 11 kuud ja nüüd, kui see on lõpuks käes, tahaksin, et aeg peatuks. Tahaksin, et aeg peetuks ja ma saaksin kasvõi natuke kauem siin olla. Kahjuks või õnneks on see hea, et seda pole võimalik teha. Elu liigub edasi ja ma ei saa sinna midagi teha. Tuleb minna vooluga kaasa ja ennast lasta lõdvaks, et vool sind endasse ei mässiks. Kõige kurvem head aega ma juba tean, et tuleb mu hostvendadega, eriti Pedroga. Ta on sellel aastal saanud täiesti asendamatuks osaks mu elus.

Tahan öelda suur aitäh nüüd teile, mu pere, sugulased, sõbrad, jälgijad, kaasaelajad! Mul on olnud imeline aasta. Ei alanud kõige paremini, aga lõpp tuli sellegipoolest suurepärane. Aitäh kõikidele, kes on olnud osa sellest aastast. Olgugi, et enamus inimesi oli terve aja minust 12 000 km kaugusel. Ilma teieta oleks see aasta olnud mitmetes kordades raskem. Aitäh mu perele, kes mind on terve selle aasta toetanud iga asjaga, millega olen siin hakkama saanud! Aitäh mu sõpradele, kes mulle on vahepeal ikka kirjutanud ja huvi tundnud, kuidas mul siin läheb, ning vajadusel supper nõu andnud!

See on mu viimane blogipostitus siit kaugelt ning tahtsin lihtsalt öelda veel suur aitäh mu blogilugejatele! Seda blogi alustades ei oleks ma kunagi osanud arvata, et see vaatamiste arv nii suureks kasvab. Hetkel seda blogipostitust kirjutades, on mu blogivaatamisi juba 12 115! Alguses alustasin seda siiski põhiliselt enda, mu pere ning sõprade jaoks, et neid asjadega kursis hoida. Nüüd saan tagasisidet ka inimestelt, kelle eksistensist ma ei teadnudki, näiteks mu vanemate kliendid. Südame alt läheb ikka soojaks, kui mõtlen, et ka inimesed kes mind ei tunne, elavad mulle kaasa. Aitäh kõikidele! 

Cuidense amigos!
Nos vemos en un día.

Kõige ilusam koht maailmas!

Hola!

Siiani ei suuda uskuda, mis juhtus ja tänu millele käisin kõige ilusamas kohas maailmas.

Ühel päeval koolist koju jõudes kutsusid hostvanemad mind elutuppa. Seda varem pole juhtunud, sest veedan seal nagunii suurema osa ajast. Närvid olid pingul, sest arvasin, et olen midagi halvasti teinud. Läksin siis väriseva südamega elutuppa, kus hostema oli minu üllatuseks rõõmsa näoga ja ütles: "Elis, meil on sulle üks ettepanek. Kas sa tahaksid minna paariks päevaks kellegagi kahekesi Rio de Janeirosse või Cataratasesse?" Ma ei suutnud kuskil minuti jooksul mitte midagi öelda, ainult vaatasin hostevanemaid suu ammuli. Ma olin täiesti sõnatu.

Arvatavasti juba pealkirjast saite aru, mis sihtkoha ma valisin. See oli nende äramineku kink mulle, poleks kunagi seda oodanud. Rääkisin veel enne seda oma isa ja õega ka, et küsida nende arvamust sihtkoha valiku kohta. Mu vanemad olid enne mulle külla tulekut käinud Rios ning isale see nii suurt muljet ei avaldanud, hiljem ütles seda ka mu nõbu. Nii saigi valitud Cataratas. Pidime sinna minema ka YFUga, aga kuna reis sinna oli liiga kallis, läksime Punta del Estesse. Ausalt öeldes ei suudaks olla õnnelikum, et valisin Cataratase.

Cataratase kosed asuvad Iguazú linnas – Brasiilia poolel Iguaçu, Argentiina ja Paraguay piiril. Paraguaysse need küll ei jõua, aga meie käisime nii Brasiilia kui Argentiina poolel. Pole vist kunagi kaks päeva järjest millestki nii vaimustuses olnud. Mingi hetk tundsin isegi aukartust. Kogu sealne vesi ja selle voog olid lihtsalt nii... ma isegi ei oska seda sõnadesse panna. Eriti ilusaks tegid terve selle elamuse vikerkaared, isegi märjana nautisin igat hetke. Kolme päevaga kõndisime maha 40 km ja no see oli täielikult seda väärt!!

Ööbisime Brasiilia poolel ning esimesel päeval käisime sellel poolel. Kuigi seal olime ainult 2 tundi, siis emotsioonid ei olnud mitte karvavõrtki teised, imestunud nägu oli terve aeg ees. Minu ja Felipega, kellega koos lõpuks läksin Cataratasesse, oli veel kaasas giid, kes rääkis meile natuke ajaloo kohta. Mul oli ausalt öeldes vahepeal raskusi arusaamisega, sest naisel oli väga suur aktsent. Isegi Felipel oli raskusi nagu ta mulle peale hostelisse jõudmist ütles.

Teisel päeval läksime Argentiina poolele ja seal veetsime umbes 9 tundi. Päeva lõppedes olin emotsionaalselt nii läbi, sest tundsin nii tugevalt kõiki tundeid terve see aeg. Meil oli võimalus minna ka sõitma paadiga, aga Felipe oli käinud ja minul polnud piisavalt sularaha kaasas. Lõuna-Ameerika ikka – kuskil pole võimalust maksta kaardiga. Sellegipoolest oli meil imetore päev.

Terve reis oli nagu unenäost. Kõik nägi välja niiii ilus. Oli mitmeid kordi, kus nägin linde ja oleksin tahtnud olla nemad. Nad saavad kõike seda ilu näha kogu aeg ja veel nii lähedalt. Samuti sai proovitud Brasiiliast pärit Acai, mis on peaaegu nagu jäätis. Imeliselt hea! Kõige parem osa terve reisi jooksul oli siiski see, et sain nautida kvaliteetaega oma hostvennaga. Kahju mõelda, aga arvatavasti on see esimene ja viimane reis, mis meil oli koos, nii et võtsin viimast kõigest!!

Alguses oli plaan minna hostemaga, aga Felipe sai töölt vabaks ja läksime hoopis meie kahekesi. Parim seltskond

Selliseid armsaid, aga üpriski vägivaldseid elukaid oli Cataratase ümbrus täis. Felipet riivas üks hambaga, kui ta tahtis aidata ühte naist, kelle toitu hakkas üks elukatest varastama. Naisel oli käsi täiesti katki, sest üritas peatada.

Kas keegi üldse saab olla halvas tujus, kui selline vaatepilt enamus päevast on silme ees!?

Täpselt nii suur naeratus oligi näol terve aeg

Käisime ka lindude pargis, mis on mõeldud loomaliikide säilitamiseks

Kuigi teisel päeval giid ütles piletimüüjale mu rahvuseks eestlane, pandi ikkagi Šotimaa (Escocia) riigiks

Pidime sellise pildi ka ikkagi tegema

Olen äärmiselt õnnelik, et mul avanes selline võimalus. Kui mu hostpere peaks juhuslikult seda lugema, siis ma tahan neile öelda suurimad tänud kõige eest!!

Cuidense amigos!

Time flies, but memories last forever.

Hola!

See on arvatavasti üks mu viimaseid postitusi siit imelisest riigist, kuhu tulin elama juba pea 11 kuud tagasi. Aeg on lennanud kiiremini kui oleksin seda kunagi arvanud. Nüüd on aeg juba hakata mõtlema sellele, mida pakin Eestisse kaasa ja mida mitte. Uskumatu.

Mul on selline tunne nagu oleksin teel kuskile tundmatusse kiirrongil. Täpselt selline tunne on mul olnud terve see aasta ja nüüd paar nädalat enne Eestisse tulemist tunnen sedasama. Olen tundnud ennast teel tundmatusse, sest kogu mu vahetusaasta on olnud nii ettearvamatu. Näiteks kui keegi oleks mulle rääkinud kaks või isegi üks aasta tagasi, et oma esimesel nädalal olen autoõnnetuses või sellest kuid hiljem osalen karnevalil, siis oleksin kõvasti naernud. Sellegipoolest siin ma olen. Kohver arvatavasti üle 24 kilogrammi raske, iga rakk vahetunud mitu korda ning pea ja süda pungil peaaegu 11 kuud seiklusi. Tunnen ennast imeliselt! 

Kiirusega on juba teine lugu. Enne Eestist lahkumist ei uskunud mitte ühtegi endist vahetusõpilast, kes mulle rääkis, et see aasta läheb kui linnutiivul. Nüüd, pea 11 kuud hiljem, kirjutamas sedasama blogipostitust, võin teile, mu armsad sõbrad väita täieliku kindlusega, et täpselt nii see ongi. Mäletan nii erksalt, kuidas veel paar kuud tagasi kirjutasin ühe poisiga Eestist, kes läks jaanuaris Prantsusmaale pooleks aastaks. Kirjutasin, et ta naudiks oma aega, sest see läheb sama kiirelt kui sõrmenips (muidugi mitte nii kiirelt, aga tunne on täpselt selline). Alguses ei uskunud ta mind, aga nüüd, kui oleme veel rääkinud, siis vastus oli teine.

Olen selle aastaga leidnud nii palju võrratult toredaid inimesi. Mind võeti omaks nii kiirelt kõikide inimeste poolt ja ma ei saaks olla õnnelikum. Iga inimene on mulle midagi õpetanud. Isegi need, keda ei sallinud karvaotsastki. Üks kõige imelikum asi selle juures on aga see, et siinsete inimeste mitte punktuaalsusest olen mina veel punktuaalsemaks muutunud. Mind siiani ajab vahel vihale, kui keegi pole kokku lepitud kohas kokku lepitud ajal. Mis teha – eestlane jääb eestlaseks. Saksa täpsus, nagu mu isale meeldib öelda, on mulle sisse ehitatud.

Peale selle, et kirjutan kahte blogipostitust samal ajal ning pean tegema viimasest YFU reisist video, alustasin ka hostperele, sugulastele ning lähedasematele sõpradele kinkide tegemisega. Minu jaoks on see väga oluline. Samuti on veel palju asju, mida tahan teha. Tahan käia veel viimased korrad sõpradega väljas, nõbudega teha viimase rämpssöögi-filmiõhtu, käia Montevideos Felipe juures ning ka teisel Eestist pärit vahetusõpilasel Johannesel külas käia. Kõige suurem ettevõtmine, mis mind ees ootab, on paariks päevaks Cataratasesse minek Felipega.

Siia lõpuks tahaksin lihtsalt öelda tulevastele vahetusõpilastele: nautige. See aeg ei tule kunagi tagasi ja võite hakata kahetsema. Mina oma aastast ei kahetse midagi, aga muidugi on asju, mida oleks võinud teha või teha hoopis teisiti ning kohti, mida vaadata ja külastada. Sellegipoolest olen väga õnnelik, kuidas mu aasta on kulgenud. Soovin seda ka noortele, kes võtavad tulevikus sellise tee ette!

Cuidense amigos!