Nädal 10/47

Esmaspäev, 15. oktoober

Jõudsin täna hommikul lõpuks ometi kättemaksukontoriga järjele. Veel on vaja vaadata #SNKT ja siis kõikide lemmikutega järjel!!

Umbes kella 14.30 ajal läksime Pedroga Montevideosse, korraks küll mõtlesin et ei hakka minema, sest tervis pole 100% korras, aga mul oli vaja vaheldust oma igapäevasesse ellu. Saime seal kokku Felipe poiss-sõbra Guillermoga. Käisime Pedrole poodidest vaatamas uusi suveriideid ja hiljem läksime ramblale juttu rääkima ning peale seda sööma. Nägime korraks ka Felipet, aga pidime siis kohe Tres Crusesesse (suurim bussiterminal terves riigis) kihutama, et jõuda Canelonese bussi peale. Jõudsime sinna 2 minutit enne bussi väljumist, aga kuidagi jõudsime. Terve tee Canelonesesse (üle tunni aja) pidime seisma, sest ostsime bussipiletid liiga hilja ja kõik kohad olid täis. Kohtusin ka bussis nõbude Guillermo ja Olivia tädiga, ehk nende isa õega. Nüüd oleme tagasi Caneloneses ja valmistume magama minekuks.

Paljud mu sõbrad kutsuvad mind siin Elizabethiks, sest see on neile palju kergem kui Elis

Teisipäev - Neljapäev, 16. - 18. oktoober

Teisipäeval ärkamine ei olnud lõbus. Mul olid silmad nii paistes, et ma sain neid alguses vaevalt avada, nina oli kinni ja kurk paistes väheke. Jäin koolist koju ja pole mitte midagi oma eluga kuni neljapäevani. Rääkisin õega küll teisipäeval ja ühe Eesti sõbrannaga kolmapäeval üle väga pika aja, aga muidu minu päev: vaatan filmi/sarja - pissin - söön - kordan.

Käisin neljapäeval korraks koolis, et teha Eestist esitlust, mida olin edasi lükanud juba nädala. Nägin ka Teod. 

Pole olemas lahedamat õdede kooslust kui meie

Reede, 19. oktoober

Ma peaksin olema tegelikult Montevideos, aga olen hoopis koolis. Homsest hakkab YFU reis ja me lähme Minasesse telkima. Alguses oli kavas, et lähme reedest-pühapäevani, aga seda muudeti, sest terves riigis bussijuhid streigivad ja ühtegi bussi ei liigu. See on tegelikult hea, sest ma olen siiani natuke tõbine ja saan ennast ühe päeva rohkem ravida. Streigi pärast lähen homme hommikul kella 7.20 bussiga Montevideosse :)

Tundsin ennast õhtuks piisavalt hästi ja läksin ka võrkpalli trenni.

Hakkasin käima võrkpallis umbes kuu aega tagasi. Meie grupp on väga suur ja siiani on igas trennis keegi uus inimene.

Laupäev-Esmaspäev, 20.-22. oktoober

YFU Minase reis 2018. See reis oli imeline ja varsti tuleb pikem postitus (ja video) ka sellest!!

YFU pere

Nädal: 10/47 ✔️

Cuidense amigos!

Nädal 9/47

Hola!

Olen juba kaua mõelnud, et võiks igapäevaselt blogisse kirjutama hakata ja igal pühapäeval uue postituse nädala sündmustega postitada. Seda ma edaspidi ka tegema hakkan. Nii saate teie, mu kallid sõbrad, ennast igal pühapäeval enne või pärast "Su nägu kõlab tuttavalt" vaatamist sättida mugavalt diivanile, voodisse või kus iganes te mu blogi loete ja teada saada mu tegevuste kohta siin teisel pool maakera. Nii ei lähe kaotsi ükski tegevus ja emotsioon ning see on ka mulle pōnevam lugeda peale vahetusaastat. Põhiliselt motiveerisid mind seda otsust vastu võtma lood vahetusõpilastelt, kes  kahetsevad kõige rohkem oma vahetusaasast seda, et nad ei kirjutanud blogisse nii palju, kui tegelikult oleks soovinud. Samas kui on midagi suuremat teoksil, siis teen eraldi postituse sellest ka mõnel muul päeval nädalast. 

Esmaspäev, 8. oktoober

Ma armastan musta värvi riideid liiga palju. Sain sellest täna aru. Ma käin koolis kogu aeg musta värvi riietega ja muidugi panin ka täna need selga. Pikad musta värvi püksid, kolmveerand varrukatega musta värvi pluusi ja musta Nike'i pusa. Hommikul ilmateadet vaadates tundus see nagu mõistlik idee. See oli kaugel mõistlikust ideest. Õues oli 30 kraadi ja Uruguay väga niiske õhk ei teinud asja paremaks. Samuti ei teinud asja paremaks fakt, et mul on ülaselg täiesti pinges ja paneb ka pea ning silmad valutama. Higistasin siis oma mustade riietega ja peale kooli käisin kohe pesus ja vahetasin riided ära. Parim tunne!

Peale lõunasööki kodus läksime hostisaga Red Pagosesse (koht, kus saab teha ülekandeid ja osta kontserdipileteid, sest Uruguay ei ole kaugeltki nii arenenud riik kui Eesti), et maksta YFU esimese reisi eest, mis toimub juba 2 nädala pärast!! Sinna jõudes saime teada, et kaardimakse pole võimalik ja pean maksma üpriski suure summa sularahas, mis ei olnud ainult veider mulle, vaid ka hostisale. Kummalgi polnud aga sularaha kaasas nii et läksime sama targana tagasi. 

Hiljem oli hispaania keele tund, kus õpetaja ütles, et õhtu poole peaks tulema torm ja et vaataksin ette, kui lähen välja. Seda aga ei juhtunud ja selle asemel higistasin nagu segane võrkpalli trennis koos 24 teise trennikaaslasega, sest õues oli läinud veel soojemaks kui päeval ja siseruumides ei kannatanud üldse olla.

Teisipäev, 9. oktoober

Noniiiiii täna see juhtuski. Ma jäin esimest korda tunnis magama. Ma juba ootasin millal see esimest korda juhtub. Eks matemaatika tunnid ongi väsitavad. Tegelikult asi ei ole selles, et mulle matemaatika ei meeldiks, samas ega ta mul lemmikõppeaine ka pole.

Kõik algas tegelikult eile. Eilse soojuse pärast oli meil täna öösel suur torm, rahet sadas nii, et oli tunne, et aknad küll sellele vastu ei pea ja purunevad. See kestis küll vähest aega, aga ma pole juba väiksest peale suutnud normaalselt öösiti magada, kui õues on torm. Ma ärkasin üles vähemalt 5 korda.

Hommikul pidin ärkama kell 7.30, mis on küll 45 minutit hiljem kui tavaliselt, aga ma ei ole vist mitte kunagi ennast nii väsinuna tundnud kui täna hommikul. Tavaliselt ärkan teisipäeva hommikuti veel hiljem üles, aga nüüdsest on mul kell 8 igal teisipäeva hommikul hispaania keele tund. Ausalt, see ei olnud üldse tore. Aju ei töötanud ja paha oli olla. 

Peale seda läksime Pedroga kooli (Pedro magas muidugi 45 minutit kauem). Jõudsime isegi 20 minutit varem, mis on meie absoluutne rekord (täpselt 2 nädalat tagasi jäime samasse tundi 20 minutit hiljaks)!! Esimesed kaks tundi meie jaoks olid matemaatikad. Alguses ei olnudki nii hull, aga teisi tunni ajal hakkas Une-Mati oma tööd tegema ja kuna ma nii kui nii millestki aru ei saanud, siis jäin magama. Muidugi said klassiõed sellest pildi ka :)

Peale kooli tulid 8 klassikaaslast meie juurde, sest pidime tegema ajaloos video tööstusrevolutsioonist. Üks meeldivamaid plusse siin olemise juures on kindlasti siinsed inimesed ja täna tõestasid klassikaaslased seda jällegi. Mu klassikaaslased tahavad alati, et ma kõikides kodutöödes (presentatsioonides ja estlustes) kaasa teeksin, et ma ei tunneks ennast keelebarjääri pärast väljajäetuna. Muidugi on neil on ka omakasu sees, sest see paneb õpetajaid rohkem kuulama ja nad panevad juba minu klassi ees seismise eest parema hinde kogu grupile. 

Pedro mängis halba bossi, kes lõpuks tapeti

Kolmapäev, 10. oktoober

Täna pidin siis lõpuks tegema esimese esitluse Tallinnast tervele klassile. Konks oli selles, et pidin seda tegema hispaania keeles. Mingi hetk hakkasin jubedalt higistama, sest närv muutus iga sõnaga aina suuremaks. Muiudgi ei teinud asja paremaks fakt, et täpselt enne meie esitlus kadus meie klassis elekter ära ja me ei saanud kasutada projektorit. Vähemalt on see nüüd tehtud ja järgmine nädal pean tegema tervest Eestist esitluse ajaloos.

Ma armastan muusikat. Ma ei mäletanud seda enne, kui mängisin just umbes 2 tundi klaverit. Hostpere kodus olev klaver on küll täiesti häälest ära ja mõned klahvid kiiluvad peale vajutamist kinni, aga vähemalt saan siin tegeleda millegagi, mida armastan. Andreas (eelmisel aastal Uruguays olnud Eestist vahetusõpilane) jättis oma kitarri ka mulle. Pole veel seda mänginud, aga tagasi tulles tahaks ikka natuke osata. Eks YouTube on abimeheks :)

Neljapäev, 11. oktoober

Kool on igav. Mu tunded kooli suhtes vahetuvad reaalselt igapäevaselt. Täna on siin väga igav. Mu mõtted on kõik laiali. Ma hakkasin tegema YFU Eesti instagramis take-overit ka, nii et kui on huvi, siis minge tšekake üle. (@yfuestonia) 

Uruguuay ühes pildis – cimarron, mate ja crocsid

Tuli just meelde, et võrkpalli treener kirjutas hostisale eile, et pean hakkama käima järgmisest nädalast kolm korda nädalas võrkpalli trennis. Meil on plaan hakata käima võistlustel, nii et tuleb hakata treenima korralikumalt. Ma ei teadnud enne võrkasse tagasiminekut, kui väga ma olin seda tegelikult igatsenud. 

Reede, 12. oktoober

Rääkisin täna FaceTime'is esimest korda 2 kuu jooksul oma vanaemaga!! Nii nii tore oli. Sain teada kõikidest kuulujuttudes, mis vahepeal on tekkinud ja kogu informatsiooni, mis mamma arvab uuest "Su nägu kõlab tuttavalt" hooajast.

Tegime pilti ka issiga

Nüüd on juba tegelikult laupäev ja kell on 2 öösel, aga käisin just Manuela ja Pedroga väljas söömas. Ma arvan, et ma sain külma, sest mu kurk natuke valutab ja nina on kinni.

Laupäev, 13. oktoober

Pedro on reaalselt maailma halvim ärataja!! Ta trampis mu tuppa kell 10.28 ja ütles, et me peame minema tennise trenni, kuigi olime kokku leppinud, et ei lähe. Kahjuks või õnneks ei lahkunud ta mu toast enne kui olin kahel jalal ja vannitoas, et pesta oma hambaid. Tegelikult oli trenn päris hea ja ma sain isegi päikest :)

Umbes kella viie ajal läksin nõo Manuela ja ta vanematega Montevideosse šoppama, sest mu ainukesed mustad mugavad püksid reaalselt lagunevad. Õnneks sain endale kolm paari musti pükse.

Võtsime väiksed frappuchinod ja jäätisekokteilid Mäkist enne tagasiminekut

Pühapäev, 14. oktoober

Mu reedene oletus, et ma jäin haigeks, on siiski tõsi. Eile oli veel kõik korras, aga täna on nina terve päev kinni olnud, pea on paks ja kurk on natuke valus. Vähemalt on Feli kodus ja natukenegi vaheldust siinsesse ellu.

Õhtupoole käisime Pedroga torta frita festivalil. Torta fritas on uruguaylastele nagu pannkoogid, kuigi tegelikult on need nagu aserbaidžaanlaste sai. Väga kaua seal ei olnud, sest sealne muusika meenutas Pedrole oliivide söömist (??) ja tal läks süda pahaks.

Nädal: 9/47✔️

Cuidense amigos!

Kõik, mis juhtus kevadvaheajal (15.09-22.09)

Hola!

Kevadvaheaeg oli juba kuu aega tagasi ja kohe (novembri keskpaigas) hakkab juba 3,5 kuud kestev suvevaheaeg. Natuke kurb on, sest sõpru ei näe enam nii tihti ja mulle on kool hakanud isegi meeldima vaatamata sellele, et peab tõusma vara. 

Kevadvaheaja esimene päev oli reede ning selle veetsime niisama kodus Netflixi vaadates. Laupäeval sõitsime Pedro, hostisa ja -emaga Punta del Estesse, kus meiega ühines ka keskmine hostvend Felipe. Punta del Este on mereäärne linn, kus elab aastaringselt umbes 9300 inimest, aga alates detsembrist kuni veebruari lõpuni on see täis mittealalisi elanikke ja kõik hotellid, hostelid ning korterid on täis. Punta on nagu meie Pärnu. Veetsime seal 4 päeva. 

Vasakult: Pedro, Felipe, mina, hostema, hostisa

Südames ikka väiksed lapsed alles

Esimesel päeval saime kokku nõo Guillermo ja sõbra Nicoga, kes olid sinna juba sõitnud päev varem ja läksid sinna oma vaheaega veetma. Kahjuks lahkusid nad järgmise päeva hommikul. Õhtul käisime hostvendadega väljas pitsat ning jäätist söömas. Fun fact: jäätis on siin väga odav võrreldes sellega, kui palju seda pannakse. Kui Eestis tahad kahte palli, siis sa ka saad kaks palli, siin kui tahad kahte palli, saad nagu 4 palli koguse + siin on jäätisevalik palju palju suurem kui Eestis, juba dulce de leche jäätiseid on vähemalt 5-6. 

"I like pizza" - Teo

Teisel ja kolmandal päeval saime kokku juba teiste sõpradega, Teo ja Maximoga (jah, mu ühe sõbra nimi on maksimum + ta perekonnanimi on Ferrari :)). Käisime niisama linna peal ringi, rääkisime juttu ja nautisime üksteise seltskonda. Teisel päeval sain veel kokku Punta del Estega ühendatud linnas elavate vahetusõpilastega. Jõime matet, käisime ramblal ja võtsime kõike, mis võtta oli Puntast. Kolmanda päeva õhtul ühines meiega ka Teo ja Maximo sõber ning läksime ramblale ning olime seal kuni kella 4ni öösel. Kindlalt on see olnud siiani üks kõige parematest õhtutest, mis mul siin olnud on. Neljas päev oli teisipäev ning see oli ka viimane päev, mis Punta del Estes olime. Enne äratulekut käisime veel hostperega söömas ning umbes kella 3ks päeval olime tagasi Caneloneses. 

Vasakult: mina, Maximo, Pedro ja Teo

Teo oma tavaolekus

Kell 3 hommikul hotelli poole kõndides nägin sellise nimega kohvikut siis :)

Liiga palju kokkusattumusi juba ühes linnas

Peaaegu igas bensiinijaamas on selline masin, et inimesed saaksid mate jaoks tulist vett

Kindlalt üks ilusamaid linnu, kus käinud olen

Parima sõbraga peab ka ju ikka pilte panema

Vasakult: Eestlane, soomlane, hollandlane ja sakslane

Väga kaua siiski Caneloneses ei saanud olla, sest juba järgmisel päeval (kolmapäeval) kella 10 ajal hakkasime sõitma vanima hostvenna Patricio linna, Fray Bentosesse, mis asub 3,5 tunni kaugusel. Seekord läksime hostema, Pedro, hostisa õe, tema mehe, vanaema ja noorima nõo Oliviaga. Hostisa ei saanud tulla, sest pidi töötama, kuna nad omavad Canelonese suurimat poodi koos õega ja ta õde oli juba teda tööl asendanud. Sinna jõudes väga ei teinud midagi, käisime lihtsalt rannas, sõime empanadasid ning jõime matet. Kuna Fray Bentos asub Argentiina piiri ääres, siis pidime ka sealt neljapäeval läbi käima. Käisime seal põhiliselt šoppamas, sest asjad on seal tunduvalt odavamad isegi uruguaylaste jaoks.

Vasakult: Pedro, Olivia, mina

Noorima nõo Oliviaga

Kaks piskest kutsat tulid meiega mängima

Vasakult: Pedro, mina, hostema, Olivia, onu, tädi, vanaema (tema esivanemad on pärit Eestist)

Esimest korda elus käisin rannas ujumas septembris

Kõige ilusamate päikeseloojangutega riik

Kolmandal päeval ühinesid meiega veel Guillermo, hostema vend ja tema tütar Manuela. Peale seda läksime Patricio töökohta. Ta töötab tselluloositehases. Küsides hostpere käest, mida ta seal täpsemalt teeb, siis keegi ei osanud mu küsimusele vastata. Käisime terve tehase läbi ning nägime, kuidas puidust saab paber. Kuigi ma väga hostvenna jutust aru ei saanud terve tuuri ajal, siis oli seal päris huvitav. Samas olen siiani vastu sellele, et tselluloosivabrik tuleks Eestisse. Peale vabrikus käimist läksime tagasi ööbimiskohta. Sellel õhtul oli üks kõige ilusamatest päikeseloojangutest, mida ma kunagi näinud olen. Fun fact: Uruguay on nagu Eestigi oma ilmade poolest – ühel hetkel võib olla väga ilus ilm, aga teisel sajab vihma ja on torm. Sellel päeval täpselt nii oligi. Ma pole mitte kunagi näinud nii suurt äikesetormi, terve taevas muutus valgeks mitu korda sellel õhtul. See aga ei takistanud meid minemast peole Guillermo, Pedro, Patricio ja tema tüdrukuga. Me jõudsime tagasi Patricio juurde umbes kell 5 hommikul ja me hakkasime minema tagasi Canelonese poole kell 10 ehk mina, Pedro ja Guillermo magasime terve tee tagasi.

Hostvenna töökoht kuulub tegelikult Soomele,
ta on Helsinkis ise ka käinud, peaaegu oleks tulnud
ka Tallinnasse

Pedro ja Manu puidu hunnikute ees

Pidime kandma kõrvaklappe, et kuuleksime
mida Patricio räägib + see kaitses kõrvu lärmi eest

Kõige vingem onu!!

Manuela üritamas panna pildile emotsioone, mis me kõik
sellel hetkel tundsime, sest seal oli vähemalt 70 kraadi sooja

Alati positiivselt meelestatud 

Teie meistrimehed Guille ja Elis

Vasakult: Patricio türdruk Valentina, mina, Pedro
(ta ei naerata piltidel peaaegu kunagi)

Ma pole olnud mitte kunagi nii kurb Canelonesesse tagasi jõudmise pärast kui sellel päeval. Kuigi meie ööbimiskoht ei olnud kõige uhkem Fray Bentoses ja ma ei suutnud magada nii korralikult seal, siis ma tundsin esimest korda selle vaheaja jooksul, et ma olen tõeliselt õnnelik, et ma olen Uruguays.

Cuidense amigos!

Koerad – inimese parimad sõbrad

Hola!

Ma olen 110% koerainimene. Ma arvan, et mitte keegi, kes mind vähegi tunneb, ei vaidle sellele vastu. Arvatavasti üks kõige raskemaid hüvastijätte enne Uruguaysse tulekut oligi mu koera Bobiga.

Ma ei mäleta seda osa oma elust, kui mu elus poleks olnud koera. Esimese koera saingi oma 4. sünnipäevaks. Peale seda tatsas meil kodus väike pruunikarvaline, musta töntsninaga tegelane. Pisikese nimeks sai Griffu ning tema nimi tuli tema tõust – Brüsseli Grifoon. Eelmisel kevadel pidime kahjuks temaga hüvasti jätma. Olles terve perega koerainimesed ei suutnud me kaua oodata, kuni võtsime endale paari kuu pärast uue pisikese koera. Mina ja mu terve pere oleme olnud sellest ajast peale, kui kohtusime naisega, kellelt saime Griffu, suured Grifoonide fännid. Seega ei saanud võtta muud koera kui Grifooni, seekord aga võtsime väikse Brabandi Grifooni. Nimeks sai seekord Bobi. 

Mu vanemad tõid Bobi koos vanaemadega Venemaalt, kus käisid lihtsalt vanaemadele Peterburi näitamas ja loodetavasti ka uut koera koju toomas. Alguses me ei olnud üldse kindlad, et nad saavad ta kohe kaasa võtta, aga õnneks oli välja valitud koer piisavalt vana. See tähendas, et mina, Liisa ja Evert kohtusime Bobiga esimest korda alles 3 päeva hiljem kui vanaemad, emme ning issi. Nimi tuli seekord omanikult (Bobik), üks vanaemadest muutis selles lihtsalt eestilikuks. 

Väike neljakuune Bobi ja minu issi, Venemaa

Kirjutasin ka juba esimeses blogipostituses, et mul ei olnud mingeid suuri ootusi või lootusi, kes peaks mind vastuvõtvas peres olema, aga väga tahtsin, et mu hostperel oleks koer. Minu õnneks neil on, ja neid on lausa 3: saksa lambakoer, cimarron (rõhumärk ehk tilde peaks olema o peal, aga minu arvuti ei luba seda panna) ja mastif.

Arvatavasti kõik teavad midagi ja on näinud, millised näevad välja Saksa lambakoerad ja mastifid. Cimarron on paljudele kindlasti täiesti uus koeratõug ja kuulnud seda nime varem ainult minu blogis. Oma isa soovil tutvustan siis teile natuke seda üpriski tundmatut tõugu.

Cimarronid (Uruguay cimarron) on pärit nagu tõu nimigi ütleb, Uruguayst. Cimarronid pärinevad molosseri tüüpi koertest (molosseri tõugu koerad on kindla ehitusega, suurte koeratõugude kategooria, mis kõik pärinevad samast esivanemast). Tõug pärineb peamiselt Hispaania Buldogist ja teistest Euroopa koertest, kes toodi siia ja vabastati või hüljati varajaste asustajate poolt. Cimarroni ellujäämine ja nende ägedus läbi ajaloo on neist teinud Uruguay rahvusliku sümboli ja tõug on ka Uruguay sõjaväe maskott.

Karvkate on cimarronidel lühike ja tavaliselt hallikas mustade triipudega, kuid võib olla ka kahvatukollane ("bayo"), nägu harilikult kehast tumedam või must. Kehaehatius on üpriski lai ja lihaseline ning sarnaselt peaaegu kõigi loomatõugudega on ka neil emased väiksemad kui isased olendid. Sageli võib näha koeri, kellel on kõrvad lühikeseks kärbitud, seda tehakse juba väga noorelt koerale. See on väidetavalt lugupidav ajaloo vastu, viitab ajale millal seda tõugu veel jahiti ja kõrvad kärbiti halastuseks.

Brasiilia fila, näitab tüüpilise molosseri ehitust.
Molosseritel on tüüpiliselt rasked kondid, rippuvad kõrvad ja suhteliselt lühike ja hästi lihaseline kael, millel on lühike ja lai kael.

Esimestel päevadel uurisin ka hostpere käest, et millised tavaliselt cimarronid on ja milleks neid üldse alguses aretati. Seda postitust kirjutades uurisin ka ise ja vastused olid täpselt samad – cimarronid on julged, aga juba varakult tuleb kokku lasta teiste koerte ja elusolenditega, et nad oskaksid käituda ja ei muutuks ohtlikuks. Hostisa veel ütles, et cimarronid on aretatud jahtimiseks (enamasti jäneste, olen ka ise näinud kuidas mehed lähevad oma koertega siin jänesejahile) ja ka nende koer oleks selleks võimeline. Samuti on nad head valvekoerad ja sobilikud igaks koertevõistluseks.

Minu hostpere cimarroni nimi on Sima ja ta on 3-aastane. Sima võttis mind koertest kõige kiiremini omaks ja hostvennad olid selle üle väga imestunud, sest nad ütlesid, et ta ei võtnud isegi neid nii kiirelt omaks. Alati peale kooli või lihtsalt iga kord kui ta mind näeb, siis ta hakkab hüppama ja saba käib 180 kraadi. Hostpere on rääkinud, et ta on olnud kaks korda rase, aga kunagi ei ole sünnitanud, siiani ei teada põhjust. 

Hostvennad rääkisid, et peale seda, kui siin on olnud 3 koera, on Sima muutunud väga emalikuks. Ta võtab Fabiot kui oma poega ja kaitseb teda alati. Näiteks ühel hommikul magas Fabio hostisa auto all, aga too ei teadnud seda. Kohe, kui isa käivitas mootori ja hakkas liikuma, hakkas Sima haukuma ja tõmbas pisikese auto alt välja. Samuti just 2 päeva tagasi tahtis Fabio (mastif) hakata mängima Hugoga (Saksa lambakoer), aga Hugo on 8-aastane ja olemuselt väga rahulik ning ta ei olnud sellest väga vaimustuses. Hugo hakkas urisema Fabio peale ja sai väga vihaseks, aga koheselt oli Sima nende vahel ja hakkas vanema koera peale haukuma. Peale seda pööras ümber ja hakkas hoopis Fabio peale haukuma nagu kutsuks teda korrale. Neid näited on veel vägagi palju, aga need on jäänud kõige paremini meelde.

Pilte kõikidest koertest:

Parempoolne pilt tehtud esimesesel nädalal Fabioga ja vasakpoolne pilt on tehtud eelmisel nädalal

       Cimarronide urin on nagu lõvidel                                                                         

Kuigi ma olen siin vähest aega olnud, olen nendesse koertesse juba väga kiindunud. Samuti vaatamata sellele, et mängides hammustavad nad mu jalgu ja tossud lähevad mitu korda kiiremini mustaks, siis jään neid kindlalt 9 kuu pärast väga igatsema.

Järgmise korrani,
Cuidense!