Nädal 13-14/47

Suvevaheaeg on tulekul ja koolis ei pea enam iga päev käima. See tähendab ka seda, et igapäevaselt nii palju asju ei juhtu. Sellepärast panin ka kaks nädalat ühte postitusse, seda võib hakata juhtuma ka suvel.

Teisipäev, 6. november

Täna koolis midagi huvitavat küll ei juhtunud aga peale kooli läksime kahe sõbra soovil tegema neile kõrva- ja ninaauku. Peale seda jalutasime koju ja kuna hostvanemad on reisil, siis tellisime pitsat ja vaatasime lemmikuid sarju. Enne seda tegime ka 2 tunnise uinaku mõlemad Pedroga.

Pildid on tehtud 7. oktoobril, peale selle midagi huvutavat ei teinud

Neljapäev, 8. oktoober

Käisime täna vanaema ja vanaisa juures ning seal oli ka Guillermo. Hiljem tuli ka Oli peale kooli. Sõime tema sünnipäeva puhul asadot ja kõik mitu jäätist. Õhtul läksime ka nende juurde, et tähistada Olivia 13. sünnipäeva. Kinkisime Olile ukulele, mida ta oli tahtnud väga kaua ning enne selle saamist oli õppinud õhus selle mängimist YouTube'i abiga. Kõik mu sõbrad olid seal ja üldse väga tore oli ning Oli jäi väga rahule oma sünnipäevaga :)

Sünnipäevalapse Olivia ja Manuelaga

3/6 parimast sõbrast siin

Reede, 9. november

Tegime just pannkooke ja sõime neid dulce de lechega, mis mu hispaania keele õpetaja oli mulle kinkinud paar tundi varem. Ta tõi selle mulle, sest olin talle rääkinud et mul on väike koduigatsus ja ta tahtis seda leevendada.

Kõige kallim dulce de leche bränd, sain seda hiljem teada kui Pedro neid nägi

Laupäev, 10. oktoober

Kell on tegelikult juba 2 öösel pühapäeval, aga mina ja Pedro tulime just sõbra juurest ja ma kohtusin uute inimestega. Ma ei saa aru mis mul viga on, aga alati kui ma saan tuttavaks uute inimestega, siis mul tuleb täielik blokk ette hispaania keeles rääkimisega. Sama juhtus ka täna.

Vana pilt, aga see oli esimene kord kui kohtusin nõbude Guille ja Manuga

Nädal: 13/47 ✔️

Kolmapäev, 13. oktoober

Manuela on juba 2 viimast nädalat tahtnud mulle anda mingit üllatust ja täna sain selle lõpuks kätte. Ma sain teada, et ma lähen järgmisel esmaspäeval Maluma kontserdile!!! MALUMA!! Ma olen nii elevil ja ma ei suuda seda ära oodata!!! Manuela sai lõpuks üllatuse üle anda, sest käisime šoppamas. Mul oli vaja hädasti jalanõusid, sest enamus kaasavõetutest lagunevad.

Reede, 16. oktoober

Ärkasin umbes kella 11 paiku selle peale, et Pedro trampis mu tuppa sisse ja põhimõtteliselt karjus, et elutoas on mulle üllatus. Ma ei saanud mitte midagi aru, sest oli täiesti tavaline reede hommik. Läksin siis suurde tuppa ja nägin seal suurt kasti. Teadsin kohe millega tegu on. Nimelt jõudis lõpuks ometi kohale pakk, mis mu vanemad teele panid umbes 1.5 nädal tagasi!!!!! Sain peaaegu 8 kg Eesti komme, paremat hommikut pole ammu olnud, aitäh emme ja issi! :)

7.76 kg puhast Eestit ja rõõmu

Laupäev, 17. oktoober

Ma olen täielik udu, sain sellest täna hommikul aru. Ma pidin ärkama kell 8 hommikul üles, et panna ennast valmis võrkpalli tiimiga pildistamiseks, mis toimus kell 10. Tegin siis tagasihoidliku meigi ning panin juuksed korda. Kui kohale jõudsin, siis sain aru, et mu meik oli vaatamata tagasihoidlikusele väga ekstra, sest mitte kellelgi polnud peale ripsmeduši midagi peal. Umbes kell 11 helistas Pedro mulle ja küsis, et kus ma olen, et hostema otsib mind. Ma olin täiesti ära unustanud, et ma peaks kirjutama hostemale kuhu ma lähen, sest ära minnes ta veel magas. Eestist pole seda harjumust sees, et peaksin teatama kuhu ma lähen ilma, et mu vanemad ennast hulluks ei muretseks. Õnneks sai kõik lahendatud ja hostema väga kuri ei olnud. Umbes kella 5 ajal tuli ka Feli, pole teda juba 2 nädalat näinud.

Trennikaaslane Avi

Pühapäev, 18. oktoober

Ärkasin nagu ikka vabal päeval kell 11 ning tegin ühe vahetusõpilasega, kes on hetkel oma aastat veetmas Saksamaal, videokõne. Nii tore oli üle 4 kuu jälle rääkida üksteist nähes, vahet pole et läbi ekraani. Umbes kella 2 ajal tulid Manuela ja ta vanemad ning sõime asadot ning lõhe, mida sain siin esimest korda. Kell on hetkel 7 õhtul ning vaatame Pedro, Felipe ja Manuelaga filmi ning Manu jääb ööseks, sest koolides tunnid on läbi ja ta ei pea homme minema. Homme on juba Maluma kontsert! :)

Kindlalt üks lemmikumaid pilte, mis viimasel ajal kellegagi teinud olen

Vasakult: hostisa Gustavo, hostema Sanda, onu Leonardo, onu naine Alejandra, Felipe, Pedro, Manu ja mina

Onu ja onu naine. tegelikult tahtsin teha liha kogusest pilti :)

Nädal: 14/47 ✔️

Cuidense amigos!

YFU Uruguayga esimene reis ja tunded peale seda

Hola!

Üle-eelmisel nädalal toimus YFU esimene reis Minasesse. Alguses pidime teele asuma reedel ja tagasi tulema pühapäeval. Neljapäeval, umbes kella kahe ajal päeval, saime kirja, kus öeldi, et reis võib-olla jäetakse üldse ära.

Kogu trall algas juba tegelikult sellel hetkel, kui meile saadeti kiri, et me lähme Minasesse telkima. Juba kirjas, mis saadeti kaks nädalat enne reisi algust, öeldi, et esimesel päeval toimub terves riigis bussijuhtide streik ja kõik, kes ei ela Montevideos, peaksid sellega arvestama, sest just sealt me alustasime teekonda. Minul oli kolmapäeval plaanis minna Montevideos Felipe, keskmise hostvenna juurde ööbima.

Neljapäeva päeval saime kirja Pablolt, YFU Uruguay kontoris töötavalt inimeselt, kes korraldab kõiki reise meile, mis ütles, et reis võib-olla jäetakse ära. Selle peale läksid muidugi kõik paanikasse, sest keegi ei teadnud, kas nad peavad minema Montevideosse või mitte. Samuti oli üks vahetusõpilane juba seal ning üks tüdruk oli just istunud bussi, mis pidi sõitma pealinna. Õnneks sai see segadus läbi umbes kell 5, kui saime uue meili, mis ütles, et reis on edasi lükatud ühe päeva võrra, laupäevast esmaspäevani. Mulle oli see heaks uudiseks, sest ma olin üpriski haige sellel hetkel – pea ja silmad valutasid, kurk oli kare ja paha oli olla. Laupäeva hommikuks, kui pidin hakkama minema bussi peale, tundsin ennast juba palju paremini ja ainult nohu oli veel.

Montevideosse jõudes oli rõõm ülimalt suur, sest polnud peale Louise'i, Belgiast pärit vahetusõpilase, mitte kedagi näinud 3 kuud. Kallistused ja beso'd (musi, siin mõeldakse põsemusi) lendasid ja tundsin, et tegin õige otsuse reisile minemisega. Sõitsime üle kolme tunni Minasesse,  millest peaaegu kogu tee magasin, sest kell minu jaoks oli veel liigagi varajane, et normaalselt funktsioneerida (läksin Montevideosse kella 7.20 bussiga ja Minasesse hakkasime sõitma kell 9). Minasest sõitsime umbes 20 minutit edasi Arequitasse, meie kämpingusse. See oli armas hõreda männimetsa all asuv kämping, kus iga majake oli nelja inimese jaoks. Mina olin ühes toas kahe saksa tüdruku ja Louise'iga.

Vasakult: Zoe Saksamaalt, Louise Belgiast, Emilia Saksamaalt ja mina

Esimesel päeval midagi suurt ei teinud. Käisime järve ääres, peale mida kõigil olid kõhud väga tühjad, sest keegi polnud söönud tunde. Peale söömist seedisime seda ning rääkisime omavahel kuidas kellelgi läinud on ja kurtsime muresid. Hiljem läksime kämpingute lähedal olevale võrkpalli platsile, kus veetsime päris mitu tundi süües küpsiseid ja jutustades. Üldse see reis koosnes põhiliselt enda tühjaks rääkimisest, mida mul oli vaja. Õhtul kogunesime kõik lõkke ümber ja ma sattusin kõrvuti istuma Soomest tüdrukuga, kes on YFU Uruguays intern ja elab nagu meiegi siin kauges riigis aasta aega hostpere juures. Sattusime rääkime eesti ja soome keele sarnasustest ja erinevustest ning saime ikka kõht kõveras naerda. Küsisin kõikidelt soome tüdrukutelt (4 oli seal, 2 poissi olid puudu), mida nad teavad eesti keelest ja kõik neli vastasid korraga: "Tere tulemast Tallinkile!"

Vasakult: mina, Anna Marie USAst, Katariina Soomest, Asta Taanist ja Jessica USAst

Zoega Saksamaalt. On näha, kui väga meile see reis meeldis.

Hakkasime Astaga suhtlema alles Minases, sest aasta alguse seminaril oli ta terve aeg väga tõsine ja ma ei julgenud temaga rääkida :)

Pühapäeva hommikul oli äratus juba kell 9. Hommikul just kerge ärgata polnud, sest öö oli möödunud külmetades ja mitte väga sügavalt magades. Magama minnes oli mul seljas pikk pidžaama, paksud villased sokid ja kampsun ning ma magasin magamiskotis, aga sellegipoolest hakkas umbes kella 3 ajal kohutavalt külm ning pidin panema selga ka jope. Peale seda suutsin hommikuni magada.

Umbes kell 11 suundusime matkale. Matkasime lähedal oleva mäe (eestlaste mõtte mäe, ülejäänud maailma jaoks künka) otsa. Tipus olime pikka aega, sest vaatepilt oli imeline ja kõik tahtsid seal pilte teha. Terve matk oli umbes 2,5 tundi pikk, aga tundus nagu oleks see kestnud palju rohkem. Peale seda muljetasime jälle oma kogemustest kuni saime süüa. Iga toidukord oli ülimalt maitsev, sest Pablo on ametilt tegelikult kokk. Õhtu oli sisustatud erinevate mängudega, massaažiringidega ja jutustamisega. Õhtusöögiks sõime asadot ehk loomaliha ja esimest korda siin olles sain lihtsalt keedetud kartulit tilliga, mille peale soomlastega läksime ülimalt õnnelikuks, sest olime varem samal päeval rääkinud, et igatseme seda.

Ühtegi normaalselt pilti seal ei saanud, sest tuul puhus lippu kogu aeg valesti

Vaade kohast, kus peatusime

Rahvusvaheline armastus
Vasakult: USA, USA, Soome, Eesti, 3 Soomet

Esmaspäeval ehk viimasel päeval läksime uuesti järve äärde ja paljud läksid ujuma. Mina ei saanud kahjuks sisse minna, sest olin ikka veel natuke haige ja vesi oli üpriski külm ning ei tahtnud riskida veel rohkem haigeks jäämisega. Veetsime järve ääres umbes kaks tundi, jõime matet, nautisime loodust ja päiksepaistelist ilma. Pidin panema endale mitu kihti päikesekreemi näkku ja õlgadele enne minekut, sest olin matkamisel ajal korralikult ära põlenud, kuigi kandsin ka siis kaitset. Sellel päeval ei olnud kaitsest samuti abi ning põlesin veelgi rohkem ära ja isegi nüüd, kaks nädalat hiljem, tuleb ülaseljalt nahka. 

20 tüdrukut ja 2 poissi

Hakkasime Arequitast Minase poole sõitma umbes kell 3 ja Montevideosse jõudsime 19.30. Peale seda ostsin pileti juba igaks juhuks Canelonesesse ära, et ei peaks jällegi seisma terve aja. Kuna bussini oli üle tunni aja aega ja mõndadel isegi rohkem, siis läksime kõik koos Tres Cruses'es sööma. Mul oli kõht selleks ajaks nii tühi, et kui hakkasin sööma, siis kõhus hakkas keerama ning kõht valutas kohutavalt. Õnneks kadus kõhuvalu enne bussi peale minekut. Sõitsin tagasi koos ühe tüdrukuga Taanist, sest minu linn oli poole tee peal tema linnast, Floridast. Koju jõudes olin rampväsinud ja läksin peaaegu koheselt magama. Enne pidime muidugi Pedroga muljetama oma tegevustest nädalavahetusel :)

Girl Squad

Nüüd, kui olen kaks nädalat tagasi olnud reisilt, saan aru, kui väga mul oli vaja seda nädalavahetust eemal. Enne reisi oli mul kogu aeg väga suur koduigatsus, aga seal sain aru, et see on tingitud  keelebarjäärist kõikide sõpradega ja igatusest suhelda inimestega normaalselt. Peale seda olen hakanud ka hostperega rohkem rääkima hispaania keeles (hostvanematega 95% ajast, Pedroga umbes 60% ajast). Varem pole seda teinud, sest pole olnud tunnet, et peaksin rääkima, kuna kõik hostperes räägivad perfektset inglise keelt. Nüüd üritan ikka pusida ka raskemaid asju hispaania keeles ehk minu suhtlus keeleks on saanud espanglish, kus enamus lause ütlen hispaania keeles ja kui midagi ei oska või ei tea, siis inglise keeles. See on ajule kohutavalt kurnav, aga selleks ma siin olengi, et saada hispaania keel selgeks!! Selle kahe nädalaga tunnen, et olen kohutavalt arenenud, sest ma üritan ka mõelda hispaania keeles ja kui midagi ei oska, siis kasutan google translate'i. Võin nüüd kindlalt öelda, et olen hetkel palju õnnelikum kui enne seda reisi YFU'ga!

Cuidense amigos!

Nädal 12/47

Esmaspäev, 29. oktoober

Tänu oma imelisele hostvennale Pedrole, pidin täna tegema kirjanduses suure testi, sest tal tuli mõte, et oleks hea teha nalja õpetajale ning öelda talle et ma olen õppinud ja tahan ka teha. Ta tegi seda ka eelmine nädal geograafia õpetajale aga tema ei jäänud uskuma, kirjanduse õpetaja aga jäi. Sain ka siis kaks paberit ja töö. Test oli aga piibli teksti peale, millest nad olid varem rääkinud tunnis, aga kuna ma ei ole midagi selles tunnis aru saanud, siis ei osanud ka midagi sinna kirjutada. Selle asemel joonistasin õpetaja antud paberi peale pildi ning kirjutasin hispaania keeles: "Ma ei saanud midagi aru. Ma vabandan. Võib-olla saan teha seda järgmine aasta. Elis, vahetusõpilane Eestist."

Tulin just tagasi võrkpalli trennist. Trenni alguses rääkis treener midagi millest ma alguses aru ei saanud, sest saalis kajas. Hiljem trennikaaslase käest küsides sain aru, et meil on nüüdsest oma logo, trennikaaslane aga seletas kõike hispaania keeles, sest ta inglise keelt ei oska. Peale trenni rääkisime teiste trennikaaslastega niisama juttu ja sain ka isegi midagi öelda. Ma tavaliselt ei räägi kaasa, sest alati kui ma hakkan rääkima, siis kõigi pilgud pöörduvad minule ja mul hakkab väga veider.

Alguses üritasin teksti tõlkida, aga lõpuks andsin alla, sest see oli liiga raske

Teisipäev, 30. oktoober

MA SAIN TÄDIKS!! Ma olen niinii õnnelik, ma olen oodanud et meil oleks väike beebi peres juba väga pikka aega. Kuigi ma ei näe oma vennapoega esimesed 7 kuud, siis olen ma ikkagi mega õnnelik. Ma olin sotsioloogia tunnis kui ma sellest teada sain. Koheselt hakkasib õnnepisarad voolama ja kõik klassikaaslased arvasid, et midagi halba on juhtunud.

Ma ei suuda kirjeldada kui õnnelik ma olen!

Kolmapäev, 31. oktoober

Tegin täna peale kooli ka facetime'i oma väikse sobrino'ga (vennapoeg). Ta on reaalselt kõige armsam inimene maailmas. Mu terve pildigalerii on teda nüüdseks täis.

Tulime just tagasi Montevideost, kus käisime hostvanemate ja Pedroga, sest Pedrol oli vaja kuskile minna. Peale seda läksime Punta Carretasse sööma ja siis tulime tagasi. Unustasin ainult täiesti ära, et mul oli samal ajal võrkpalli trenn.

Teel Montevideosse, Pedrol ei olnud kõige suuremas vaimustuses Montevideosse minekust

Reede, 2. november 

Täna oli Día de muertos ehk surnud inimeste päev ja sellel päeval keegi ei tööta ja kooli ei toimu ning otsustasime minna Manu ja Pedroga kinno. Tegime juba kõik plaanid ära ning alles siis tuli meelde, et ka bussid ei käi. Õnneks olid Manuela vanemad nõus meid viima Montevideosse, sest ka nemad tahtsid minna kinno. Käisime vaatamas "A Star Is Born". Enne filmi ostsime ka Oliviale (nõole) ta sünnipäev kingi ära, sest see on juba 6 päeva pärast, ta saab 13 aga minu jaoks on ta juba vähemalt 14 või 15.

Enne filmi algust kui kõigil olid suured popkornid ja joogid olemas

Laupäev, 3. november

Tegelikult on juba pühapäev ja kell on 3 öösel, aga me tulime just Pedroga ta vanemate sõprade poja quinceañerolt ehk 15. sünnipäevalt. Need on siin kõige tähtsamad sünnipäevad ja selleks renditakse tavaliselt terved peosaalid välja. Tema sünnipäevaks oli samuti välja renditud peosaal ja kuigi ta pidu oli uhke, siis tavaliselt on tüdrukute omad palju uhkemad.

Väike selfie ka ikka

Pühapäev, 4. november

Pidin ärkama täna kell 10, et teha pannkooke esimest korda ilma emme abita. Umbes kella 12 paiku tulid külla Oli, Manu ja Guille ning sõime asadot, võtsime päikest, käisime mullivannis ning nautisime Uruguay kevadist pühapäeva. Hiljem sõime ka pannkooke dulce de lechega ja kõik väga kiitsid neid. See nädal poleks saanud paremini lõppeda.

Vasakult: Pedro, Oli, mina, Guille ja Manu

Nädal: 12/47 ✔️
Cuidense amigos!

Nädal 11/47

Teisipäev 23. oktoober

Ärkasin täna 8.30, sest mu hispaania keele õpetaja läks oma klassiga samasse kohta telkima oma klassiga, kus meie käisime YFUga. Hiljem ärkamine oli enam kui meeldiv.

Otsustasime hommikul auto asemel kooli minna ratastega ja see osutus väga heaks otsuseks, sest jõudsime klassi varem kui õpetaja. Viimasel ajal olemegi jõudnud õigeks ajaks kooli suhteliselt igapäevaselt. Olime koolis täpselt kaks tundi, mille jooksul mina ei teinud midagi, aga terve klass tegi matemaatikas suurt testi, millest oleneb, kas nad peavad tegema eksamit või mitte. Peal seda tulime tagasi, sest suvevaheajani on 3 nädalat ja keegi enam väga koolis ei käi. 

Rääkisin ka just teise vahetusõpilasega Eestist, kes on vahetusaastal Mehhikos hetkel. Alguses arvasin et räägime kuskil tund aega, aga me polnud kaua rääkinud ja kõne venis 2 tunniseks :)

Kolmapäev, 24. oktoober

Mul on siin 3 väga head sõpra (+hostvend Pedro muidugi). Varem ma ei ole saanud nendega päriselus rääkida, ainule WhatsAppis suheldes, sest ma ei oska keelt piisavalt hästi. Täna suutsin aga isegi vestlust üleval hoida ühe poisiga. Peale seda ei suutnud keegi mult naeratust suult saada.

Tegin ka esimest korda matet üksi, sest kedagi teist pole kodus. See tuli küll veider ja ma panin liiga palju yerba't matesse (yerba on teelehed ja mate on tegelikult tass, millest seda juuakse). Saatsin pildi sellest ka Teole ja selle peale Teo ema saatis häälsõnumi, et ta on väga uhke mu üle.

Esimene päev kui kohtusin Guille, Manu ja Nicoga

Neljapäev, 25. oktoober

Kool on siin üks huvitav koht, eriti enne eksameid. Keegi väga tundides ei käi ja selle asemele hängitakse kooli ees või kooliõues sõpradega. 

Rääkisin oma vanematega täna. Kodu on nii muutunud ja kõike oli väga imelik vaadata. Peale mu siia tulekut korsitas emme mu toa täielikult ära ning ma arvan, et mu tuba vist oli viimati nii korras, kui me sisse kolisime (14 aastat tagasi :)). Väike pisar tuli ka silma, aga see polnud koduigatsusest, vaid teadmisest, et saan seda kohta alati koduks kutsuda ja see ei kao kuhugi.

Facetime'isin ka oma koeraga :)

Reede, 26. oktoober

Tähistasime täna viimast geograafia tundi sellel aastal. Selle puhul tõi õpetaja meile juustukooki kooli (ainult meie klassile). Ma pole reaalselt mitte kunagi nii head juustukooki söönud. Kui ma ütlesin peale selle lõpetamist hispaania keeles, et see oli väga maitsev, siis terve klass hakkas rõõmust rõkkama, sest ütlesin midagi hispaania keeles, vaatamata et see oli väga kerge lause. Sellel hetkel sain aru, et mul on ikka meeletult tore klass, kuigi üle pooltega ei saa ma suhelda.

Minu imeline klass

Geograafia õpetaja ja tema imeline juustukook

Laupäev, 27. oktoober

Ma sain aru täna öösel, et ma isegi saan juba hispaania keelest aru. Olime nõo poole ning ta seletas mulle suhteliselt pikalt, et kelleks ta tahab saada (nimetust ei tea sellele eesti keeles) ja suhteliselt raskete sõnadega, millest ma sain kõigest aru. 

Sain tuttavaks ka kahe poisiga, kes olid küll ülimalt piinlikud vahepeal, aga äärmiselt toredad. Nad kuulasid terve aeg tripaloskit, teadmata mida see tähendab, dabisid terve aeg ning teisi uue sajandi lastele tuntuid liigutusi. Sain ka teada, et Uruguays on oma n-ö slavid keda kutsutakse turrodeks.

Läksime magama umbes 6 ajal ja magasime kella üheni. Peale seda polnud ikka piisavalt väljapuhanud ning kui nõo juurest koju jõudsime kolm tundi hiljem hostvennaga, siis magasime mõlemad veel 2,5 tundi. Sellegipoolest ei kahetse seda, sest meil oli väga lõbus ja tundsin teist korda, et olen ōnnlik siin ja tegin õige otsuse siia tulles.

Pühapäev, 28. oktoober

Pühapäevad on lihtsalt logelemiseks ja puhkamiseks :)


Nädal: 11/47 ✔️
Cuidense amigos!