Mõtteid elust ja olust

Hola!

See blogipostitus võib tunduda väga segane neile, kes pole olnud kaua aega kodust eemal. Räägin asjadest ja tunnetest, mis tekivad, kui oled kaugel eemal kõigest kallist ja oled astunud välja oma mugavustsoonist.

Just paar päeva tagasi tekkis üks mõte, mida ma arvasin, et ei teki mul mitte kunagi. Ma ei mäleta, kuidas on elada Eestis. See on selline imelik tunne, mõnes mõttes hea, aga samas ka halb. Hea on selle juures see, et see näitab seda, et ma olen siia nii sisse elanud, et kodu nagu olekski siin, kuigi see on Eestis. Halb aga see, et see paneb mind kodu igatsema, sest see pole ju ikkagi minu kodu. See paneb mind mõtlema kõigele ja kõigile, kelle ning mille jätsin maha juba peaaegu 5,5 kuud tagasi, et saada targemaks, kasvada sisemiselt ja avastada iseennast. Vahel selle peale mõtlemine paneb mu  pea ikka korralikult ringi käima ja ei suuda siiani uskuda, et mina, kõige suurem emmekas mu sõprade ja pere seas, astusin sellise sammu ja jätsin maha need, kes mulle armsad. See aasta paneb ikka korralikult mõistma, kui hea elu Eestis ja eestlastel tegelikult on. Vahet ei ole, et me pole võib-olla kõige paremal järjel riik maailmas, süüdistame kõikides oma probleemides neid tobedaid poliitikuid ja võib-olla Eesti ilm ei ole ka just kõige parem, soojem, ilusam ja päikselisem. See peaaegu pool aastat on pannud mind nägema Eestit täiesti teise pilguga ja armastama seda väikest riiki rohkem kui kunagi varem.

Esimesel kahel kuul oli selline tunne nagu oleksin uppuval laeval ja ühtegi päästepaati pole. Tunded tulvasid minust üle nagu lained tormisel merel ja ma ei suutnud hingata normaalselt. See tunne tuleb vahetevahel ikka ja jälle tagasi, aga iga kuuga muutuvad lained aina rahulikumaks. Samuti hoiavad veepinnal mind mu sõbrad siin ning omamoodi ka Eestis. Mul ei ole siin palju sõpru, just selliseid sõpru, keda saaksin reaalselt sõpradeks nimetada, aga need, kes on, on imelised. Nad annavad mulle jõudu ja tänu nendele tean alati, et peale tormi tuleb alati päike välja. Ka Eesti sõbrad on suureks abiks. Kui ikka väga raskeks läheb, siis saan alati nende poole pöörduda ja neilt tuge saada, kuigi meid eraldab rohkem kui 10 000 kilomeetrit. Muidugi on ikkagi kõige suuremaks toeks sellel teekonnal mu perekond. Inimesed, kes ajavad mind naerma kõige kergemini, kelle ees nutta pole kunagi hirm, kes tunnevad mind läbi ja lõhki ning saavad aru ilma ütlemata, mida tunnen, isegi läbi väikse ekraani nagu seda on telefon. 

Enne lennuki peale minekut kuulsin reaalselt ainult ühelt inimeselt, et vahetusaasta on raske. Ma ei osanud eales arvata, et see kujuneb nii raskeks nagu see siiani on olnud. Vahetusaasta on täielik loterii – kas sul veab elukoha, pere, kooli ja sõpradega. Ma ei taha mitte ühtegi tulevast vahetusõpilast ära ehmatada sellega, aga see on üks asi, millega peab arvestama ning millest tihti ei räägita. Samuti ei tohi tekitada endale mingeid suuri ettekujutusi ja tekitada lootusi, sest see väike maailm, mille sa oled oma peas loonud, võib kõik korraga kokku laguneda kohale jõudes. Siiski on see kõik vajalik kasvamiseks. 

Minul vedas üpriski perega, muidugi on neil omi vigu ja nad vaidlevad omavahel, vahel isegi palju ja kõvasti, aga millisel perel seda ette ei tuleks? Kõik oleneb sellest, kuidas sina seda olukorda näed ja sellega toime tuled. Ei tohi võtta poolt nende tülides, sest teine pool võib solvuda. Eriti Ladina-Ameerikas, kus inimesed on märksa temperamentsemad kui Euroopas. Alguses oli see väga veider. Võrreldes mu Eesti pere hostperega, siis need on nagu öö ja päev. Kõige suuremaks erinevuseks, mis on küll üldistav, aga mida mina olen märganud, on see, et siin austatakse oma vanemaid palju vähem. Vanemate ja laste suhted on tavaliselt pigem halvad ja seda ei osata kuidagi parandada. Muidugi on ka erandeid. 

Üks väike nipp ka tulevastele vahetusõpilastele, mida hakkate tulevikus väga palju kuulma ja millest saavad ka õppida teised inimesed: ainult rääkimine lahendab probleeme. Kui teil on mingi probleem hostperega, sõpradega, kooliga või millegi neljandaga, mis mõjutab teie vahetusaastat negatiivselt, siis tuleb sellest teada anda ja seda olukorda lahendada. Kui oma probleemist ei räägi, siis see ka ei lahene, see jääb südant kriipima ja võib kasvada nii suureks, et ei suuda enam seda kontrollida. Muidugi paaril juhul võib see asja hullemaks teha, aga siis peabki leidma lahendusi. Samuti toob see enamikel juhtudel lõpuks ka inimesi üksteisele lähedamale. Been there, done that.

Selle peaaegu poole aastaga olen hakanud igatsema päris paljusid asju. Kõige veidramad ja väiksemad asjad on need, mis kohe eriti südant kriibivad. Näiteks ühel koolihommikul üles ärgates igatsesin oma emmet vaatamas Terevisiooni. Selline pisike asi on mulle nii südamelähedaseks saanud. Samuti olen viimasel ajal hakanud igatsema sauna. Jah, emme ja issi, ma olen hakanud igatsema SAUNA, olles varasemalt täielikult saunavastane. Üks suurimaid miinuseid mu siinse elu juures on see, et mu linnas pole peaaegu mingisugust ühistransporti. Bussid viivad ainult kolme linna, üks nendest on pealinn. Ühistransporti linnasiseselt pole, sest linn on lihtsalt nii pisike. Elades 16,5 aastat oma elus pealinnas, kus on olemas kõik võimalused, ja siis minna elama Türi-suurusesse linna elama (elanikke küll palju rohkem), on päris erinev.

Postituse lõpetuseks tahan öelda, et olen siinse kummalise ja teistsuguse eluga niivõrd harjunud, et see on saanud minu normaalsuseks. Vahel tunnen igatsust pisikeste asjade üle Eestis, kuid liigselt sellele ei mõtle, sest tean, et varsti olen kodus tagasi ja siinset elu enam kunagi tagasi ei saa. Seetõttu katsun nautida erilisi hetki, süüa head sööki, mängida koertega ja veeta aega lähedaste seltsis nii palju, kui saan. Pool aega on nüüdseks siin läbi, pool veel jäänud. Pool suvevaheajast on samuti läbi, pool veel jäänud. Aeg möödub ikka nii kiiresti.

Cuidense amigos!