Kõik, mis juhtus 3.-20. jaanuaril

Hola!

Jaanuar on siiani olnud kindlalt kõige tegevustevaesem kuu, aga sellegipoolest olen natuke ringi käinud ja proovinud tegevusi leida. See oli raske, aga kuidagi suutsin selle kuu üle elada. Peale 1. jaanuari öösel olnud pidustusi pandi kõik ööklubid, baarid ja muu selline kinni, sest Canelones on väga väike linn ning kõik lähevad tavaliselt esimesteks 15. päevaks jaanuaris kuskile teise linna (mereäärsesse) puhkama. Kõige avatuna hoidmine oleks mõttetu raha- ja ajaraisk.

Kohe aasta alguses, 3. jaanuaril, oli minu sünnipäev. Selle puhul tuli mulle külla üks Eesti tüdruk, Marit. Ta oli Uruguays vahetusaastal kaks aastat tagasi. Ta jõudis minu linna juba 2. jaanuaril ning kahjuks sellel päeval vihma sadas ning väljasolemine ei olnud väga hea idee. 2. jaanuaril täpselt kell 7 õhtul sain issilt esimesed õnnesoovid, sest Eestis oli sellel ajal juba kell 12 öösel ning ta tahtis olla kindlalt esimene, kes mulle õnne soovib :) Läksime magama umbes kell 4 öösel, selle ajani vaatasime minu lemmikseriaali "Friends", sõime jäätist ning Marit andis enda kingi mulle üle, milleks oli suur pakk EESTI KOMME (muidugi sõime ka pooled neist ära:))!!!!!! Päeval käisime Mariti, Pedro, Manuela ja Oliviaga Montevideos kinos vaatamas "Ralf lõhub interneti: Lammutaja Ralf 2". See oli siinses kinos esimene täiesti hispaaniakeelne film. Sain umbes 80% kõigest aru, tundsin ennast peale seda ikka väga uhkelt! Õhtul saime veel kokku ühe sõbraga meie linnas, hängisime plazal kuni külm hakkas ning hiljem läksime tema juurde. 

Mu õde on kõige armsam inimene maailmas! Ta pani kokku video mu sünnipäevaks koos kõikide mulle tähtsate inimestega Eestist, Uruguayst ning kõikjalt maailmast. Suuuur aitäh mu maailma parimale õele, mu hostvennale Pedrole, kes aitas Liisat video tegemisel ning kõikidele inimestele, keda on näha selles südantsoojendavas videos. Pisarad voolasid ohtralt seda nähes!

Hommikusöögiks sõime piparkoogimaja :)

Lemmikud Pedro ja Oli

Maritiga, käisime sünnipäeva puhul söömas Johnny Rockets'is

Peale mu sünnipäeva tahtsin minna 5.-9. jaanuaril külastama Jessicat, tüdrukut USAst, kes elab La Palomas. Hiljem oleks tema tulnud mulle külla Canelonesesse, aga YFU Uruguay keelas kõikidel vahetusõpilastel üksteise külastamise kuni 15. jaanuarini. Sellepärast ei saanud ka korraldada oma sünnipäeva, mis oli alguses kavas korraldada 11. ja 12. jaanuaril koos yfukate ja siinsete sõpradega. Igas halvas asjas on ka alati midagi head. Seekord oli see hea asi mu siinse parima sõbra Teo sünnipäev. Sünnipäev oli rahulik, käisime tema juures koos umbes 12 teise inimesega. See sünnipäev ei lähe kindlalt veel kaua meelest.

Sünnipäevalapsega

Kaks päeva hiljem, 11. jaanuaril, käisime San Pedros koos Pedro (vanematega hiljem helistades tegi issi muidugi nalja, et kas Pedro käis ka ikka San Pedros :)), Felipe, Guille, Oli, nende vanematega ja vanavanematega ning Manuelaga. Kohale jõudes läksime ratsutama, mille tagajärjel sain palju sääsepunne ning hiljem valutavad lihased. Peale kolmekäigulist õhtusööki, kus magustoit oli magusam kui lusikatäis dulce de lechet, tegime lõkke, mille ümber laulsime Uruguay klassikalisi laule. Järgmisel hommikul pidime ärkama kell 8, et süüa ja siis uuesti minna ratsutama. Ma riskisin sellega, et ei saa süüa ning magasin ühe tunni kauem. Idee oli seda väärt. Hiljem olime basseini ääres, võtsime päikest ja magasime siestat (lõunauni, mida magatakse, sest õues on liiga palav muudeks toimetusteks). Koju jõudsime kell 9 õhtul ja läksime peaaegu kohe Felipe ja Pedroga magama, sest väsimus oli suur.

20. jaanuaril läksime Felipe ja Pedroga emapoolse vanaema ja vanaisa suvekoju Playa Verdes ehk Rohelises Rannas. Peale vanavanemate olid minu üllatuseks seal ka Manuela koos oma vanematega. See oli ka viimane päev kui nägin Manuelat enne, kui ta läks Inglismaale kuuks ajaks. Käisime rannas, meres ujumas ja lasin endale teha patsi merekarpidega ehk võtsime suvest kõike, mis võtta annab. Õhtul, kui hakkasime tagasi minema, mõtlesime, et lähme ööseks tagasi Canelonesesse, aga kuna oli pühapäev, siis busse väga ei käinud ja jäime peale kolmetunnist autosõitu, mis tegelikult peaks olema poolteist tundi pikk, Felipe juurde ööseks. Õnneks olin olnud hommikul piisavalt tark ja võtnud endaga kaasa läätsekonteineri koos läätsevedelikuga :)

Vanavanemate suvekodu hoov

Väike külakuhi. Alt: onu ja Manuela isa Leo ehk Leonardo, Pedro, Felipe ja Manuela

Muidugi on ka pisemaid asju juhtunud vahepeal, aga otsustasin kirjutada suurtematest ja huvitavamatest. Luban, et juba varsti tuleb blogipostitus sellest, kuidas mu vanemad ja õde külas käisid ning mida kõike lõbusat nendega ette võtsime :)

Panen teile siia lõppu ühe toreda pildi ühest viimastest päevadest Eestis koos oma nõo, Jukuga :)

Cuidense amigos!