YFU Uruguayga esimene reis ja tunded peale seda

Hola!

Üle-eelmisel nädalal toimus YFU esimene reis Minasesse. Alguses pidime teele asuma reedel ja tagasi tulema pühapäeval. Neljapäeval, umbes kella kahe ajal päeval, saime kirja, kus öeldi, et reis võib-olla jäetakse üldse ära.

Kogu trall algas juba tegelikult sellel hetkel, kui meile saadeti kiri, et me lähme Minasesse telkima. Juba kirjas, mis saadeti kaks nädalat enne reisi algust, öeldi, et esimesel päeval toimub terves riigis bussijuhtide streik ja kõik, kes ei ela Montevideos, peaksid sellega arvestama, sest just sealt me alustasime teekonda. Minul oli kolmapäeval plaanis minna Montevideos Felipe, keskmise hostvenna juurde ööbima.

Neljapäeva päeval saime kirja Pablolt, YFU Uruguay kontoris töötavalt inimeselt, kes korraldab kõiki reise meile, mis ütles, et reis võib-olla jäetakse ära. Selle peale läksid muidugi kõik paanikasse, sest keegi ei teadnud, kas nad peavad minema Montevideosse või mitte. Samuti oli üks vahetusõpilane juba seal ning üks tüdruk oli just istunud bussi, mis pidi sõitma pealinna. Õnneks sai see segadus läbi umbes kell 5, kui saime uue meili, mis ütles, et reis on edasi lükatud ühe päeva võrra, laupäevast esmaspäevani. Mulle oli see heaks uudiseks, sest ma olin üpriski haige sellel hetkel – pea ja silmad valutasid, kurk oli kare ja paha oli olla. Laupäeva hommikuks, kui pidin hakkama minema bussi peale, tundsin ennast juba palju paremini ja ainult nohu oli veel.

Montevideosse jõudes oli rõõm ülimalt suur, sest polnud peale Louise'i, Belgiast pärit vahetusõpilase, mitte kedagi näinud 3 kuud. Kallistused ja beso'd (musi, siin mõeldakse põsemusi) lendasid ja tundsin, et tegin õige otsuse reisile minemisega. Sõitsime üle kolme tunni Minasesse,  millest peaaegu kogu tee magasin, sest kell minu jaoks oli veel liigagi varajane, et normaalselt funktsioneerida (läksin Montevideosse kella 7.20 bussiga ja Minasesse hakkasime sõitma kell 9). Minasest sõitsime umbes 20 minutit edasi Arequitasse, meie kämpingusse. See oli armas hõreda männimetsa all asuv kämping, kus iga majake oli nelja inimese jaoks. Mina olin ühes toas kahe saksa tüdruku ja Louise'iga.

Vasakult: Zoe Saksamaalt, Louise Belgiast, Emilia Saksamaalt ja mina

Esimesel päeval midagi suurt ei teinud. Käisime järve ääres, peale mida kõigil olid kõhud väga tühjad, sest keegi polnud söönud tunde. Peale söömist seedisime seda ning rääkisime omavahel kuidas kellelgi läinud on ja kurtsime muresid. Hiljem läksime kämpingute lähedal olevale võrkpalli platsile, kus veetsime päris mitu tundi süües küpsiseid ja jutustades. Üldse see reis koosnes põhiliselt enda tühjaks rääkimisest, mida mul oli vaja. Õhtul kogunesime kõik lõkke ümber ja ma sattusin kõrvuti istuma Soomest tüdrukuga, kes on YFU Uruguays intern ja elab nagu meiegi siin kauges riigis aasta aega hostpere juures. Sattusime rääkime eesti ja soome keele sarnasustest ja erinevustest ning saime ikka kõht kõveras naerda. Küsisin kõikidelt soome tüdrukutelt (4 oli seal, 2 poissi olid puudu), mida nad teavad eesti keelest ja kõik neli vastasid korraga: "Tere tulemast Tallinkile!"

Vasakult: mina, Anna Marie USAst, Katariina Soomest, Asta Taanist ja Jessica USAst

Zoega Saksamaalt. On näha, kui väga meile see reis meeldis.

Hakkasime Astaga suhtlema alles Minases, sest aasta alguse seminaril oli ta terve aeg väga tõsine ja ma ei julgenud temaga rääkida :)

Pühapäeva hommikul oli äratus juba kell 9. Hommikul just kerge ärgata polnud, sest öö oli möödunud külmetades ja mitte väga sügavalt magades. Magama minnes oli mul seljas pikk pidžaama, paksud villased sokid ja kampsun ning ma magasin magamiskotis, aga sellegipoolest hakkas umbes kella 3 ajal kohutavalt külm ning pidin panema selga ka jope. Peale seda suutsin hommikuni magada.

Umbes kell 11 suundusime matkale. Matkasime lähedal oleva mäe (eestlaste mõtte mäe, ülejäänud maailma jaoks künka) otsa. Tipus olime pikka aega, sest vaatepilt oli imeline ja kõik tahtsid seal pilte teha. Terve matk oli umbes 2,5 tundi pikk, aga tundus nagu oleks see kestnud palju rohkem. Peale seda muljetasime jälle oma kogemustest kuni saime süüa. Iga toidukord oli ülimalt maitsev, sest Pablo on ametilt tegelikult kokk. Õhtu oli sisustatud erinevate mängudega, massaažiringidega ja jutustamisega. Õhtusöögiks sõime asadot ehk loomaliha ja esimest korda siin olles sain lihtsalt keedetud kartulit tilliga, mille peale soomlastega läksime ülimalt õnnelikuks, sest olime varem samal päeval rääkinud, et igatseme seda.

Ühtegi normaalselt pilti seal ei saanud, sest tuul puhus lippu kogu aeg valesti

Vaade kohast, kus peatusime

Rahvusvaheline armastus
Vasakult: USA, USA, Soome, Eesti, 3 Soomet

Esmaspäeval ehk viimasel päeval läksime uuesti järve äärde ja paljud läksid ujuma. Mina ei saanud kahjuks sisse minna, sest olin ikka veel natuke haige ja vesi oli üpriski külm ning ei tahtnud riskida veel rohkem haigeks jäämisega. Veetsime järve ääres umbes kaks tundi, jõime matet, nautisime loodust ja päiksepaistelist ilma. Pidin panema endale mitu kihti päikesekreemi näkku ja õlgadele enne minekut, sest olin matkamisel ajal korralikult ära põlenud, kuigi kandsin ka siis kaitset. Sellel päeval ei olnud kaitsest samuti abi ning põlesin veelgi rohkem ära ja isegi nüüd, kaks nädalat hiljem, tuleb ülaseljalt nahka. 

20 tüdrukut ja 2 poissi

Hakkasime Arequitast Minase poole sõitma umbes kell 3 ja Montevideosse jõudsime 19.30. Peale seda ostsin pileti juba igaks juhuks Canelonesesse ära, et ei peaks jällegi seisma terve aja. Kuna bussini oli üle tunni aja aega ja mõndadel isegi rohkem, siis läksime kõik koos Tres Cruses'es sööma. Mul oli kõht selleks ajaks nii tühi, et kui hakkasin sööma, siis kõhus hakkas keerama ning kõht valutas kohutavalt. Õnneks kadus kõhuvalu enne bussi peale minekut. Sõitsin tagasi koos ühe tüdrukuga Taanist, sest minu linn oli poole tee peal tema linnast, Floridast. Koju jõudes olin rampväsinud ja läksin peaaegu koheselt magama. Enne pidime muidugi Pedroga muljetama oma tegevustest nädalavahetusel :)

Girl Squad

Nüüd, kui olen kaks nädalat tagasi olnud reisilt, saan aru, kui väga mul oli vaja seda nädalavahetust eemal. Enne reisi oli mul kogu aeg väga suur koduigatsus, aga seal sain aru, et see on tingitud  keelebarjäärist kõikide sõpradega ja igatusest suhelda inimestega normaalselt. Peale seda olen hakanud ka hostperega rohkem rääkima hispaania keeles (hostvanematega 95% ajast, Pedroga umbes 60% ajast). Varem pole seda teinud, sest pole olnud tunnet, et peaksin rääkima, kuna kõik hostperes räägivad perfektset inglise keelt. Nüüd üritan ikka pusida ka raskemaid asju hispaania keeles ehk minu suhtlus keeleks on saanud espanglish, kus enamus lause ütlen hispaania keeles ja kui midagi ei oska või ei tea, siis inglise keeles. See on ajule kohutavalt kurnav, aga selleks ma siin olengi, et saada hispaania keel selgeks!! Selle kahe nädalaga tunnen, et olen kohutavalt arenenud, sest ma üritan ka mõelda hispaania keeles ja kui midagi ei oska, siis kasutan google translate'i. Võin nüüd kindlalt öelda, et olen hetkel palju õnnelikum kui enne seda reisi YFU'ga!

Cuidense amigos!