Nädal 12/47

Esmaspäev, 29. oktoober

Tänu oma imelisele hostvennale Pedrole, pidin täna tegema kirjanduses suure testi, sest tal tuli mõte, et oleks hea teha nalja õpetajale ning öelda talle et ma olen õppinud ja tahan ka teha. Ta tegi seda ka eelmine nädal geograafia õpetajale aga tema ei jäänud uskuma, kirjanduse õpetaja aga jäi. Sain ka siis kaks paberit ja töö. Test oli aga piibli teksti peale, millest nad olid varem rääkinud tunnis, aga kuna ma ei ole midagi selles tunnis aru saanud, siis ei osanud ka midagi sinna kirjutada. Selle asemel joonistasin õpetaja antud paberi peale pildi ning kirjutasin hispaania keeles: "Ma ei saanud midagi aru. Ma vabandan. Võib-olla saan teha seda järgmine aasta. Elis, vahetusõpilane Eestist."

Tulin just tagasi võrkpalli trennist. Trenni alguses rääkis treener midagi millest ma alguses aru ei saanud, sest saalis kajas. Hiljem trennikaaslase käest küsides sain aru, et meil on nüüdsest oma logo, trennikaaslane aga seletas kõike hispaania keeles, sest ta inglise keelt ei oska. Peale trenni rääkisime teiste trennikaaslastega niisama juttu ja sain ka isegi midagi öelda. Ma tavaliselt ei räägi kaasa, sest alati kui ma hakkan rääkima, siis kõigi pilgud pöörduvad minule ja mul hakkab väga veider.

Alguses üritasin teksti tõlkida, aga lõpuks andsin alla, sest see oli liiga raske

Teisipäev, 30. oktoober

MA SAIN TÄDIKS!! Ma olen niinii õnnelik, ma olen oodanud et meil oleks väike beebi peres juba väga pikka aega. Kuigi ma ei näe oma vennapoega esimesed 7 kuud, siis olen ma ikkagi mega õnnelik. Ma olin sotsioloogia tunnis kui ma sellest teada sain. Koheselt hakkasib õnnepisarad voolama ja kõik klassikaaslased arvasid, et midagi halba on juhtunud.

Ma ei suuda kirjeldada kui õnnelik ma olen!

Kolmapäev, 31. oktoober

Tegin täna peale kooli ka facetime'i oma väikse sobrino'ga (vennapoeg). Ta on reaalselt kõige armsam inimene maailmas. Mu terve pildigalerii on teda nüüdseks täis.

Tulime just tagasi Montevideost, kus käisime hostvanemate ja Pedroga, sest Pedrol oli vaja kuskile minna. Peale seda läksime Punta Carretasse sööma ja siis tulime tagasi. Unustasin ainult täiesti ära, et mul oli samal ajal võrkpalli trenn.

Teel Montevideosse, Pedrol ei olnud kõige suuremas vaimustuses Montevideosse minekust

Reede, 2. november 

Täna oli Día de muertos ehk surnud inimeste päev ja sellel päeval keegi ei tööta ja kooli ei toimu ning otsustasime minna Manu ja Pedroga kinno. Tegime juba kõik plaanid ära ning alles siis tuli meelde, et ka bussid ei käi. Õnneks olid Manuela vanemad nõus meid viima Montevideosse, sest ka nemad tahtsid minna kinno. Käisime vaatamas "A Star Is Born". Enne filmi ostsime ka Oliviale (nõole) ta sünnipäev kingi ära, sest see on juba 6 päeva pärast, ta saab 13 aga minu jaoks on ta juba vähemalt 14 või 15.

Enne filmi algust kui kõigil olid suured popkornid ja joogid olemas

Laupäev, 3. november

Tegelikult on juba pühapäev ja kell on 3 öösel, aga me tulime just Pedroga ta vanemate sõprade poja quinceañerolt ehk 15. sünnipäevalt. Need on siin kõige tähtsamad sünnipäevad ja selleks renditakse tavaliselt terved peosaalid välja. Tema sünnipäevaks oli samuti välja renditud peosaal ja kuigi ta pidu oli uhke, siis tavaliselt on tüdrukute omad palju uhkemad.

Väike selfie ka ikka

Pühapäev, 4. november

Pidin ärkama täna kell 10, et teha pannkooke esimest korda ilma emme abita. Umbes kella 12 paiku tulid külla Oli, Manu ja Guille ning sõime asadot, võtsime päikest, käisime mullivannis ning nautisime Uruguay kevadist pühapäeva. Hiljem sõime ka pannkooke dulce de lechega ja kõik väga kiitsid neid. See nädal poleks saanud paremini lõppeda.

Vasakult: Pedro, Oli, mina, Guille ja Manu

Nädal: 12/47 ✔️
Cuidense amigos!