Nädal 9/47

Hola!

Olen juba kaua mõelnud, et võiks igapäevaselt blogisse kirjutama hakata ja igal pühapäeval uue postituse nädala sündmustega postitada. Seda ma edaspidi ka tegema hakkan. Nii saate teie, mu kallid sõbrad, ennast igal pühapäeval enne või pärast "Su nägu kõlab tuttavalt" vaatamist sättida mugavalt diivanile, voodisse või kus iganes te mu blogi loete ja teada saada mu tegevuste kohta siin teisel pool maakera. Nii ei lähe kaotsi ükski tegevus ja emotsioon ning see on ka mulle pōnevam lugeda peale vahetusaastat. Põhiliselt motiveerisid mind seda otsust vastu võtma lood vahetusõpilastelt, kes  kahetsevad kõige rohkem oma vahetusaasast seda, et nad ei kirjutanud blogisse nii palju, kui tegelikult oleks soovinud. Samas kui on midagi suuremat teoksil, siis teen eraldi postituse sellest ka mõnel muul päeval nädalast. 

Esmaspäev, 8. oktoober

Ma armastan musta värvi riideid liiga palju. Sain sellest täna aru. Ma käin koolis kogu aeg musta värvi riietega ja muidugi panin ka täna need selga. Pikad musta värvi püksid, kolmveerand varrukatega musta värvi pluusi ja musta Nike'i pusa. Hommikul ilmateadet vaadates tundus see nagu mõistlik idee. See oli kaugel mõistlikust ideest. Õues oli 30 kraadi ja Uruguay väga niiske õhk ei teinud asja paremaks. Samuti ei teinud asja paremaks fakt, et mul on ülaselg täiesti pinges ja paneb ka pea ning silmad valutama. Higistasin siis oma mustade riietega ja peale kooli käisin kohe pesus ja vahetasin riided ära. Parim tunne!

Peale lõunasööki kodus läksime hostisaga Red Pagosesse (koht, kus saab teha ülekandeid ja osta kontserdipileteid, sest Uruguay ei ole kaugeltki nii arenenud riik kui Eesti), et maksta YFU esimese reisi eest, mis toimub juba 2 nädala pärast!! Sinna jõudes saime teada, et kaardimakse pole võimalik ja pean maksma üpriski suure summa sularahas, mis ei olnud ainult veider mulle, vaid ka hostisale. Kummalgi polnud aga sularaha kaasas nii et läksime sama targana tagasi. 

Hiljem oli hispaania keele tund, kus õpetaja ütles, et õhtu poole peaks tulema torm ja et vaataksin ette, kui lähen välja. Seda aga ei juhtunud ja selle asemel higistasin nagu segane võrkpalli trennis koos 24 teise trennikaaslasega, sest õues oli läinud veel soojemaks kui päeval ja siseruumides ei kannatanud üldse olla.

Teisipäev, 9. oktoober

Noniiiiii täna see juhtuski. Ma jäin esimest korda tunnis magama. Ma juba ootasin millal see esimest korda juhtub. Eks matemaatika tunnid ongi väsitavad. Tegelikult asi ei ole selles, et mulle matemaatika ei meeldiks, samas ega ta mul lemmikõppeaine ka pole.

Kõik algas tegelikult eile. Eilse soojuse pärast oli meil täna öösel suur torm, rahet sadas nii, et oli tunne, et aknad küll sellele vastu ei pea ja purunevad. See kestis küll vähest aega, aga ma pole juba väiksest peale suutnud normaalselt öösiti magada, kui õues on torm. Ma ärkasin üles vähemalt 5 korda.

Hommikul pidin ärkama kell 7.30, mis on küll 45 minutit hiljem kui tavaliselt, aga ma ei ole vist mitte kunagi ennast nii väsinuna tundnud kui täna hommikul. Tavaliselt ärkan teisipäeva hommikuti veel hiljem üles, aga nüüdsest on mul kell 8 igal teisipäeva hommikul hispaania keele tund. Ausalt, see ei olnud üldse tore. Aju ei töötanud ja paha oli olla. 

Peale seda läksime Pedroga kooli (Pedro magas muidugi 45 minutit kauem). Jõudsime isegi 20 minutit varem, mis on meie absoluutne rekord (täpselt 2 nädalat tagasi jäime samasse tundi 20 minutit hiljaks)!! Esimesed kaks tundi meie jaoks olid matemaatikad. Alguses ei olnudki nii hull, aga teisi tunni ajal hakkas Une-Mati oma tööd tegema ja kuna ma nii kui nii millestki aru ei saanud, siis jäin magama. Muidugi said klassiõed sellest pildi ka :)

Peale kooli tulid 8 klassikaaslast meie juurde, sest pidime tegema ajaloos video tööstusrevolutsioonist. Üks meeldivamaid plusse siin olemise juures on kindlasti siinsed inimesed ja täna tõestasid klassikaaslased seda jällegi. Mu klassikaaslased tahavad alati, et ma kõikides kodutöödes (presentatsioonides ja estlustes) kaasa teeksin, et ma ei tunneks ennast keelebarjääri pärast väljajäetuna. Muidugi on neil on ka omakasu sees, sest see paneb õpetajaid rohkem kuulama ja nad panevad juba minu klassi ees seismise eest parema hinde kogu grupile. 

Pedro mängis halba bossi, kes lõpuks tapeti

Kolmapäev, 10. oktoober

Täna pidin siis lõpuks tegema esimese esitluse Tallinnast tervele klassile. Konks oli selles, et pidin seda tegema hispaania keeles. Mingi hetk hakkasin jubedalt higistama, sest närv muutus iga sõnaga aina suuremaks. Muiudgi ei teinud asja paremaks fakt, et täpselt enne meie esitlus kadus meie klassis elekter ära ja me ei saanud kasutada projektorit. Vähemalt on see nüüd tehtud ja järgmine nädal pean tegema tervest Eestist esitluse ajaloos.

Ma armastan muusikat. Ma ei mäletanud seda enne, kui mängisin just umbes 2 tundi klaverit. Hostpere kodus olev klaver on küll täiesti häälest ära ja mõned klahvid kiiluvad peale vajutamist kinni, aga vähemalt saan siin tegeleda millegagi, mida armastan. Andreas (eelmisel aastal Uruguays olnud Eestist vahetusõpilane) jättis oma kitarri ka mulle. Pole veel seda mänginud, aga tagasi tulles tahaks ikka natuke osata. Eks YouTube on abimeheks :)

Neljapäev, 11. oktoober

Kool on igav. Mu tunded kooli suhtes vahetuvad reaalselt igapäevaselt. Täna on siin väga igav. Mu mõtted on kõik laiali. Ma hakkasin tegema YFU Eesti instagramis take-overit ka, nii et kui on huvi, siis minge tšekake üle. (@yfuestonia) 

Uruguuay ühes pildis – cimarron, mate ja crocsid

Tuli just meelde, et võrkpalli treener kirjutas hostisale eile, et pean hakkama käima järgmisest nädalast kolm korda nädalas võrkpalli trennis. Meil on plaan hakata käima võistlustel, nii et tuleb hakata treenima korralikumalt. Ma ei teadnud enne võrkasse tagasiminekut, kui väga ma olin seda tegelikult igatsenud. 

Reede, 12. oktoober

Rääkisin täna FaceTime'is esimest korda 2 kuu jooksul oma vanaemaga!! Nii nii tore oli. Sain teada kõikidest kuulujuttudes, mis vahepeal on tekkinud ja kogu informatsiooni, mis mamma arvab uuest "Su nägu kõlab tuttavalt" hooajast.

Tegime pilti ka issiga

Nüüd on juba tegelikult laupäev ja kell on 2 öösel, aga käisin just Manuela ja Pedroga väljas söömas. Ma arvan, et ma sain külma, sest mu kurk natuke valutab ja nina on kinni.

Laupäev, 13. oktoober

Pedro on reaalselt maailma halvim ärataja!! Ta trampis mu tuppa kell 10.28 ja ütles, et me peame minema tennise trenni, kuigi olime kokku leppinud, et ei lähe. Kahjuks või õnneks ei lahkunud ta mu toast enne kui olin kahel jalal ja vannitoas, et pesta oma hambaid. Tegelikult oli trenn päris hea ja ma sain isegi päikest :)

Umbes kella viie ajal läksin nõo Manuela ja ta vanematega Montevideosse šoppama, sest mu ainukesed mustad mugavad püksid reaalselt lagunevad. Õnneks sain endale kolm paari musti pükse.

Võtsime väiksed frappuchinod ja jäätisekokteilid Mäkist enne tagasiminekut

Pühapäev, 14. oktoober

Mu reedene oletus, et ma jäin haigeks, on siiski tõsi. Eile oli veel kõik korras, aga täna on nina terve päev kinni olnud, pea on paks ja kurk on natuke valus. Vähemalt on Feli kodus ja natukenegi vaheldust siinsesse ellu.

Õhtupoole käisime Pedroga torta frita festivalil. Torta fritas on uruguaylastele nagu pannkoogid, kuigi tegelikult on need nagu aserbaidžaanlaste sai. Väga kaua seal ei olnud, sest sealne muusika meenutas Pedrole oliivide söömist (??) ja tal läks süda pahaks.

Nädal: 9/47✔️

Cuidense amigos!