See on arvatavasti üks mu viimaseid postitusi siit imelisest riigist, kuhu tulin elama juba pea 11 kuud tagasi. Aeg on lennanud kiiremini kui oleksin seda kunagi arvanud. Nüüd on aeg juba hakata mõtlema sellele, mida pakin Eestisse kaasa ja mida mitte. Uskumatu.
Mul on selline tunne nagu oleksin teel kuskile tundmatusse kiirrongil. Täpselt selline tunne on mul olnud terve see aasta ja nüüd paar nädalat enne Eestisse tulemist tunnen sedasama. Olen tundnud ennast teel tundmatusse, sest kogu mu vahetusaasta on olnud nii ettearvamatu. Näiteks kui keegi oleks mulle rääkinud kaks või isegi üks aasta tagasi, et oma esimesel nädalal olen autoõnnetuses või sellest kuid hiljem osalen karnevalil, siis oleksin kõvasti naernud. Sellegipoolest siin ma olen. Kohver arvatavasti üle 24 kilogrammi raske, iga rakk vahetunud mitu korda ning pea ja süda pungil peaaegu 11 kuud seiklusi. Tunnen ennast imeliselt!
Kiirusega on juba teine lugu. Enne Eestist lahkumist ei uskunud mitte ühtegi endist vahetusõpilast, kes mulle rääkis, et see aasta läheb kui linnutiivul. Nüüd, pea 11 kuud hiljem, kirjutamas sedasama blogipostitust, võin teile, mu armsad sõbrad väita täieliku kindlusega, et täpselt nii see ongi. Mäletan nii erksalt, kuidas veel paar kuud tagasi kirjutasin ühe poisiga Eestist, kes läks jaanuaris Prantsusmaale pooleks aastaks. Kirjutasin, et ta naudiks oma aega, sest see läheb sama kiirelt kui sõrmenips (muidugi mitte nii kiirelt, aga tunne on täpselt selline). Alguses ei uskunud ta mind, aga nüüd, kui oleme veel rääkinud, siis vastus oli teine.
Olen selle aastaga leidnud nii palju võrratult toredaid inimesi. Mind võeti omaks nii kiirelt kõikide inimeste poolt ja ma ei saaks olla õnnelikum. Iga inimene on mulle midagi õpetanud. Isegi need, keda ei sallinud karvaotsastki. Üks kõige imelikum asi selle juures on aga see, et siinsete inimeste mitte punktuaalsusest olen mina veel punktuaalsemaks muutunud. Mind siiani ajab vahel vihale, kui keegi pole kokku lepitud kohas kokku lepitud ajal. Mis teha – eestlane jääb eestlaseks. Saksa täpsus, nagu mu isale meeldib öelda, on mulle sisse ehitatud.
Peale selle, et kirjutan kahte blogipostitust samal ajal ning pean tegema viimasest YFU reisist video, alustasin ka hostperele, sugulastele ning lähedasematele sõpradele kinkide tegemisega. Minu jaoks on see väga oluline. Samuti on veel palju asju, mida tahan teha. Tahan käia veel viimased korrad sõpradega väljas, nõbudega teha viimase rämpssöögi-filmiõhtu, käia Montevideos Felipe juures ning ka teisel Eestist pärit vahetusõpilasel Johannesel külas käia. Kõige suurem ettevõtmine, mis mind ees ootab, on paariks päevaks Cataratasesse minek Felipega.
Siia lõpuks tahaksin lihtsalt öelda tulevastele vahetusõpilastele: nautige. See aeg ei tule kunagi tagasi ja võite hakata kahetsema. Mina oma aastast ei kahetse midagi, aga muidugi on asju, mida oleks võinud teha või teha hoopis teisiti ning kohti, mida vaadata ja külastada. Sellegipoolest olen väga õnnelik, kuidas mu aasta on kulgenud. Soovin seda ka noortele, kes võtavad tulevikus sellise tee ette!
Cuidense amigos!
Peale selle, et kirjutan kahte blogipostitust samal ajal ning pean tegema viimasest YFU reisist video, alustasin ka hostperele, sugulastele ning lähedasematele sõpradele kinkide tegemisega. Minu jaoks on see väga oluline. Samuti on veel palju asju, mida tahan teha. Tahan käia veel viimased korrad sõpradega väljas, nõbudega teha viimase rämpssöögi-filmiõhtu, käia Montevideos Felipe juures ning ka teisel Eestist pärit vahetusõpilasel Johannesel külas käia. Kõige suurem ettevõtmine, mis mind ees ootab, on paariks päevaks Cataratasesse minek Felipega.
Siia lõpuks tahaksin lihtsalt öelda tulevastele vahetusõpilastele: nautige. See aeg ei tule kunagi tagasi ja võite hakata kahetsema. Mina oma aastast ei kahetse midagi, aga muidugi on asju, mida oleks võinud teha või teha hoopis teisiti ning kohti, mida vaadata ja külastada. Sellegipoolest olen väga õnnelik, kuidas mu aasta on kulgenud. Soovin seda ka noortele, kes võtavad tulevikus sellise tee ette!
Cuidense amigos!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar