Head aega, maailm!

Hola!

Andke andeks, et pole ammu midagi kirjutanud. Juhtunud on palju ning otsustasin teid viimaks oma siinse eluga kurssi viia.

17.-19. mail toimus viimane YFU orientatsioon. Sai nutta ja sai naerda, aeg lendas kohutava kiirusega! Rääkisime palju sellest, mis on toimunud aasta jooksul ja mis meid võib oodata koju minnes. Rõhutati, et meil võib olla alguses naastes raske ning võib tekkida veelgi suurem kultuurišokk kui aasta alguses. Vaatamata sellele, et sellest räägiti palju, jäi paljudele vaehtusõpilastele ja mullegi arusaamatuks, et mis me siis tegema peaksime ja kuidas oleks meil kergem jälle sisse elada. Eks näeb kuidas mu enda emotsioonid kuu aja pärast on.

Teisel päeval oli meil hispaania keele eksam ning varsti peaksime saama tulemused teada! Hoian teid sellega kursis ;)

Kõik mu saatusekaaslased

Parimad sõbrad: blond on Kathi Saksamaalt ja maas on näha Terezat Tšehhist

Mis chicas

 kaks väga armsat vabatahtlikut, kellega kohtusin orientatsioonil

Kohe peale orientatsiooni läksime suurema satsiga Buenos Airesesse viimasele reisile. Reis oli viis päeva pikk, millest ühe veetsime Colonia linnas ringi vaadates. Õnneks olin seal vanemate ja õega varem käinud ning vihma ja külma tuule tõttu ei jäänud midagi olulist vaatamata. Olin eriti õnnelik, et leidsin ühe osa oma kingist hostperele sealt!! Pean ju vaikselt juba mõtlema lahkumisele ja sellele, kuidas kõiki neid inimesi, kes on minu vahetusaastal suurt rolli mänginud, tänada.

Sellel reisil tundsin ennast nii õnnelikus paigas olevat oma mõtete ja tunnetega, kuigi pisaraid voolas mu põskedelt alla nädalaga rohkem kui viimaste kuudega, sest sain aru kui oluliseks on saanud mulle yfukad ja et kohe-kohe ongi see aeg nendega siin imelises riigis läbi. Võin kindlalt väita, et olen nende seast leidnud need MINU inimesed.

Vasakult: Johannes Eestist, Tereza Tšehhist, mina

Lemmiksakslane Kathi

Üks väga eriline taanlane, Anna

Üks pood, kuhu läksime vihma eest varju, nägi välja nagu galerii

Buenos Airesesse käisin sellel aastal juba kolmandat korda. Sellegipoolest olin ma sinna minekust rohkem vaimustuses kui enamik vahetusõpilastest. Keegi isegi ütles, et mu silmad pole rohkem helkinud rõõmust, kui Buenos Airesesse jõudes. See on kindlalt mu lemmiklinn, kus kunagi käinud olen. Sealne vibe on nii mõnus, kogu linn on laitmatult puhas ja seal on meeletult rohelust, vaatamata sellele, et tegu on suurlinnaga. Mitmed on minult küsinud, et kas ma kahetsen, et ei läinud Argentiinasse, aga kindlasti mitte. Ma armastan meeletult Uruguayd ning see on nii minu riigiks saanud, kuigi Buenos Airesesse on alati tore minna.

Esimesel päeval jõudsime kuskil kell 11 oma Buenos Airese hostelisse. Sellel päeval oli väga palju vaba aega ning käisime hosteli lähedal ringi – käisime söömas ja tegime esimesed šopingutiirud, sest Argentiina on palju odavam kui Uruguay. Õnneks oli meil igapäevaselt aega selleks. Päeval pidime ise endale söögi muretsema, aga õhtuti käisime alati imelistes kohtades kõik koos söömas. Viimasel päeval käisime sellepärast ka 22 000 sammu maha.

Üks parimaid burgeri restorane, kus käinud olen
Vasakult: mina, Kathi Saksamaalt, Tereza Tšehhist, Anna Taanist, Jessica USAst, Katariina Soomest, Camilla Taanist

Kõige lemmikum sakslane

Linnaosa kus ööbisime, oli täis selliseid joonistusi

Leidsime juhuslikult fotomasina

Malba kunstimuuseum ja kaks mu lemmikut pilti

Viimasel täispäeval olid kõikide meeled eriti nördinud. Kõikidel oli meeles mõlkumas, et see on täiesti viimane päev kõik koos. Mulle see pole siiani kohale jõudnud. Õnneks muutus meeleolu, kui võtsime suuna linna poole. See oli ainuke päev, kui sõitsime metrooga. Mulle kui eestlasele oli see eriti vahva, sest meil ju seda pole ning ka Uruguays mitte. Esimesena läksime Obeliski juurde, et teha pilte. Peale seda võtsime teekonna ette tagasi hosteli juurde, kus meil oli vaba aega, et teha veel viimased šopingud. Mina ning paar teist tüdrukut enam kõndida ei viitsinud, sest eelnevatest päevadest jalad tulitasid (kui me ainult oleksime teadnud, et meid ootab õhtul ees 7-kilomeetrine jalutuskäik sööma). Läksime istusime maha ühte armsasse kohvikusse ning rääkisime pikalt.

Oma ainukese ja imelise eestlasega

Kõige vingem tüdruk, keda olen kohanud, Tereza Tšehhist

Yfukatega

Tagasiteel olin ma eriti väsinud. Sellegipoolest bussisõitutel ja laeval ei tahtnud magada, sest ei olnud nõus väärtuslikku aega oma ülemaailmsete sõpradega kaotama. Olin öösel maganud ainult poolteist tundi, sest juttu ühe Norra neiuga jagus hommikul 6.30ni. Tema oli see, kellega koos tulime augustis alates Pariisist Uruguaysse. Rääkisime reaalselt kõigest – kuidas on aasta läinud, elust kodus ning hirmudest koduriiki minemise ees. Kuigi ma polnud aasta jooksul temaga palju rääkinud, siis tundus nagu oleksime kogu aja nende paari tunniga tasa teinud. Ausalt öeldes poleks suutnud soovida paremat lõppu. Bussis veel kirjutasime kõik üksteisele päevikutesse kirju. Lõpuks kui oli aeg minna bussi peale Montevideost, siis imekombel ma isegi ei nutnud. Seda küll hetkeni, kui pidin ütlema "Adiós" oma parimale sõbrannale Saksamaalt.

No nii armas inimene on ta ikka!

Kõige lemmikumad inimesed sellel teekonnal

Sellel reisil tundsin tohtult palju erinevaid emotsioone. Naerupisaratest kuni nutupisarateni. Sain lähedasemaks kõikide vahetusõpilastega. Suutsin lõpuks teha rahu sellega, et ei näe enam kedagi neist kes-teab-kui-kaua. Avastasin, et mul on tõeliselt vedanud, et just nemad valisid oma vahetusriigiks Uruguay.

"La vida es bella" ehk "Elu on ilus"

Pean kindlalt tänama oma vanemaid, kes tegid kõik selle võimalikuks. Põhiliselt tänu neile oli mul võimalus kohutuda selliste imeliste inimestega, nendega lähedaseks saada ning kogeda nii imelisi tundeid ja läbi elada kõike seda. Suurimad tänud teile, issi ja emme!

Cuidense amigos!