Uskumatu muusikaelamus ehk Lollapalooza Argentiina

Hola!

Käisime eelmisel nädalal Pedroga Argentiinas, et minna Lollapaloozale. Pedro teadis juba enne seda, kui Uruguaysse vahetusaastale tulin, et märtsis sinna ta minna tahab ning ta ootas seda juba väga pikalt. Mina ostsin oma pileti augusti lõpus. Kindlalt oli piletihind väärt seda kogemust.

Vasakult: Laurina, Fede, Pedro, mina

Parimad sõbrad peale aastat jälle koos

Lollapalloza on iga-aastane muusikafestival, sarnane Eestis toimunud Weekendile. Festival toimub erinevates riikides üle terve maailma. Eestile kõige lähedamal toimuv on Stockholmis. Festivalil esinevad rohkem ja vähem tuntumad bändid, kohal on erinevate muusikažanrite esindajaid. 2011. aastal esines ka Kerli Kõiv Chicagos toimunud Lollal.

Jorge Drexler

Läksime Buenos Airesesse juba 27. märtsi õhtul, et olla järgmiseks päevaks ehk Pedro sünnipäevaks kohal. 28. hommikul ärgates käisime niisama Buenos Airese peal ringi koos Pedro parima sõbra Fedega, kes on argentiinlane ja kelle tädi korteris ka ööbisime. Samuti tähistasime ka Pedro sünnipäeva. 29. hommikul suundusime Lollapaloozale.

Pole oma siinoleku ajal mitte kordagi näinud Pedro näol nii suurt naeratust. Tal oli nii palju energiat ja  poiss säras rohkem, kui oli päikest väljas. Pole ka ime, sest ta oli oodanud seda kuid ning ise raha kokku saanud. Festivalile vist oli kokku tulnud terve maailm, sest kohal oli vägagi kirju seltskond. Igal teisel tüdrukul oli glitrit näos (samuti ka mõnel pisil) ning poisid olid kapist välja tõmmanud oma kõige hipimad riided. Paljudel, kaasaarvatud minul, lendasid koheselt jalast tossud. Pehme muru, kõrvetavalt palav päike, hea muusika ning võrratu seltskond panid unustama kõik mu halvad mõtted.



Esimesel päeval vallutasid erinevaid lavasid sama kirjud artistid nagu olid kohaletulnud muusikakuulajad. Suurimad esinejad, keda käisime kuulamas, olid Portugal. The Man, uruguaylane Jorge Drexler, Twenty One Pilots ja päeva lõpetas Steve Aoki. Lemmikosa päevast oli aga kindlalt Post Malone'i kontsert. Lava ees oli tuhandeid inimesi ja ta suutis tõmmata kaasa ka kõige tagumisi kuulajaid.

Argentiinast pärit räppar WOS

Portugal. The Man

Teisel päeval otsustasime võtta rahulikumalt ning esimest esinejat nägime alles kell 17.30. Juba varem sai mainitud, et üritus on hiiglaslik ning ainuüksi järjekorras oodates, et kontserdialale sisse saada, kuulsin vähemalt nelja erinevat keelt peale hispaania keele. Umbes 3 tundi peale sisenemist tuli lavale esineja,, keda olin oodanud kõige rohkem, Ühendkuningriikidest pärit Sam Smith. Pisarad kippusid ikka silmi mitmeid kordi, sest sisemine fänn pääses lõpuks valla ning lives on ta veel parem!! Päeva üks naeladest oli Macklemore, kellel oli iga looga aina ekstram riietus ning kohe alguses keris üles terve rahva oma kindlalt kõige tuntuma lauluga "Thrift shop". Muidugi oli tal sellel ajal seljas sarnane kasukas nagu muusikavideos.

Omas täielikult lava

Näod ütlevad emotsioonid ära Sam Smithi kontserdi ajal 

No tõsiselt lahe oli

Kolmas päev algas arvatavasti kõige südantsoojendavamalt. Mingil hetkel kuulsin rootsi keelt ja öeldes seda Pedrole, läks ta kohe oma küll väikse rootsi keele oskuse nendega rääkima. Tuli välja, et nad on samuti vahetusõpilased, kuigi küll ülikoolis, aga alati on tore kohata juhuslikult samal teekonnal olevaid inimesi. Hiljem kuulasime Clairot, meile täiesti tundmatut esinejat, aga Pedro armus sekunditega. Kindlalt üks suurimaid ülletajaid minu jaoks oli õhtul esinenud Jorja Smith. Ta puges oma imelise häälega mulle südamesse kiiremini kui ükski teine artist varem. Kahjuks ei kuulanud teda kaua, sest läksime kuulama Paulo Londrat, kellelt teadsin nagu paljudki ainult ühte laulu "Adan y Eva". Õhtu lõpuks oli Pedro  täielikult seitsmendas taevas, sest lavale tuli Kendrick Lamar. Lisaks sellele, et ta kuulis oma lemmikut artisti 10 meetri kauguselt, katsus ta kätt möödudes Steve Aoki, mille peale ta pöördesse läks. Samuti sai ta tasuta Kendrick Lamari ja Nike'i koostöös tehtud pluusi. 

Paulo Londra

Ta isegi näeb jumalik välja

1. aprilli hommikul pidime juba kell 11 olema sadamas, et minna tagasi Uruguaysse. Õhtul juba tundsin, et hommikul läheb midagi valesti ning pakkisin igaks juhuks asjad. Ilma asjata see halb tunne mu sees ei olnud. Nimelt ärkasime kõik kolm selle peale, et Laurina, Fede sõber, kes käis meiega Lollapaloozal, helistas Pedrole. Kella vaadates läksime kõik väheke paanikasse, sest kell oli juba 10.55. Olime kindlad, et ei jõua laevale. Kuidagi olime valmis 10 minutit hiljem ja juba ka taksos ning teel sadamasse. Kahjuks ei jõudnud korralikult hüvasti jätta Fedega, aga õnneks näen teda loodetavasti mais, kui lähen YFUga Buenos Airesesse viimasele reisile. Õnneks jõudsime laevale, isegi lausa 15 minutit enne selle väljaminekut :)

Teisel päeval ootamas ühekilomeetrises järjekorras

Üks armsamaid inimesi keda olen siin olles kohanud

Olen äärmiselt õnnelik, et mul oli võimalus minna Lollapaloozale. Olin kusjuures ainuke meie YFU lennust, kellele anti luba sinna minemiseks, sest läksin hostvendadega. Mulle pole mitte kunagi mitte miski nii hästi mõjunud kui see aeg Buenos Aireses. Samuti oli mul issiga kokkulepe, et kui ma ei oska hispaania keelt Lollapalloza ajaks, ei saa ma minna. Õnneks suutsin ka sellest kinni pidada :)

Cuidense amigos!