Never say never ehk kuidas ma osalesin suuruselt 4. karnevalil Lõuna-Ameerikas

Hola!

Ülemöödunud nädala võtab perfektselt kokku üks sõna: KARNEVAL! Selle nädala peale mõeldes tõusevad ikka ja jälle ihukarvad püsti ja tervet keha tabavad külmavärinad. Just sellise tunde pani mulle sisse see uhke üritus.

Väike osa meie grupist. Pilt oli ka kohalikus lehes järgmisel päeval

Alustan siis algusest ehk kuidas oli see võimalik, et ma üldse sain karnevalil osaleda, teada saades alles võimalusest kolm päeva enne ürituse algust. Punta del Este reis ja karneval toimusid nädalase vahega. Reisi lõpus hakkasin küsima teistelt, et kas oleks võimalik ööbida kellegi juures, kes elab Artigases. Just selles linnas toimus karneval. Lõpuks sain jaatava vastuse Anna Marielt ja kaks päeva hiljem oli olemas nõusolek ka mõlema hostperelt ning YFU Uruguaylt. Kolme päeva pärast oli juba minek. Selleks aga, et ma üldse saaksin minna, pidin võtma ette 8-tunnise bussisõidu Montevideost.

Emotsioonid kohale jõudes olid üpriski nukrad. Mul oli mega suur uni, sest kell oli 6 hommikul, kõht valutas, sest tahtsin süüa. Peale Anna Marie nägemist oli kohe palju parem olla. Läksime siis tema, tema hostema ning Louisega Belgiast, kes oli ka vaatama tulnud, Anna Marie koju. Artigas on kõige põhjapoolsem väike linnake Brasiilia piiri ääres. Esimesel päeval peale natukest und läksime ka üle piiri Quaraí linnakesse. Sinna saab ilma passita, aga jõudmiseks pidime jalutama 30 minutit 34-kraadises kuumuses. Sellegipoolest on lahe mõelda, et käisin Brasiilias lõpuks ära!

Teisel päeval ehk 2. märtsil algas kauaoodatud karneval. Pidime juba kella 7ks õhtul minema meie grupijuhi koju, et teha meiki. Pole vist kunagi nii palju sädelenud kui sellel õhtul. Kell 12 öösel pidime minema kõige suuremale väljakule Artigases, kus kohtuvad kolm riiki: Uruguay, Argentiina ja Brasiilia. Nägime seal nii kirjut seltkonda koos. Hetkel mõtlen sõna otseses mõttes kirjut, sest igal grupil oli oma riietus. Kokku osales kolmel päeval karnelil neli sambakooli, meie päeval kaks väiksemat, meie kool Academicos ja teine kool ning järgmisel päeval olid siis kaks suuremat. Esimesel päeval, kui meie osalesime, olid meie sambakool ja meie grupp kõige kõige viimased, ehk me väljusime alles kell 3 öösel ning tantsisime umbes ühe tunni. Olin kindel, et selleks ajaks, kui meie väljume, pole enam kedagi vaatamas, aga meie kõigi imestuseks olid mõlemal pool kõik kohad rahvast paksult täis. Rahvast oli nii pinkidel kui tribüünidel, paljud seised. Oli isegi inimesi korteritest välja upitamas. Siiani on imestus suur, kui paljudele läheb karneval tegelikult korda ja kui kaua on inimesed valmis ootama, et seda vaadata. Peale lõppu läksime vahetasime riided ära ning umbes kella kuue paiku hommikul läksime peole. Jällegi minu imestuseks oli klubi veel rahvast täis.

Kõigil oli meie kostüümis naljakas küsida pilti

Meie sambakoolist, väljusid täpselt enne meid

Sain teada kaks päeva enne minekut, et esimesel päeval
on kostüümipidu. Seega olin igav (või hoopis kõige lahedam!?) ja läksin eestlasena

Eestlane eestlasena ja prantslane
prantslasena

Vasakult: Lea Prantsusmaalt, Anna Marie nõbu, Anna Marie USAst, Louise Belgiast, Emilia Saksamaalt, mina, Leonie Saksamalt ja Tilda Soomest

Kahjuks ei saa panna videoid siia üles

Kolmanda päeva pärastlõunal, umbes kell 5 ärgates, läksime koheselt Prantsusmaalt pärit vahetusõpilase Lea juurde, kus ööbis umbes viis teist vahetusõpilast, kes olid tervest Uruguayst tulnud kohale, et näha karnevali. Kuna Artigas on kaugel merest, siis paljudel peredel on basseinid, samuti ka Leal. Olime siis paar tundi seal, laulsime täiesti kõrist hetkel tuntud poplaule, naersime kõigi püüdluste peale teha kohalike aktsenti ning hiljem sõime imelist asadot, mis Lea hostisa tegi. Samal õhtul käisime jällegi vaatamas karnevali. Mul unepuuduse pärast suurt tahtmist kaua seal olla polnud, aga kuidagi venitasime lõpuni välja. Nüüd olen väga õnnelik, et olime terve aja ära, sest isegi siiani on erksalt meeles kõige suurema sambakooli gruppide etendused. Nende kavad ning riietused rääkisid erinevatest sündmustest 18. ja 19. sajandil. Kohe oli ka aru saada, et üks teemadest oli tööstusrevolutsioon.




Järgmisel ehk viimasel täispäeval ärgates oli jällegi suunaks Lea kodu. Seal oli esimeseks sihtkohaks kohe bassein, sest õues oli võimatult palav ning õhku hingamiseks polnud. Umbes kell 11 õhtul hakkasime liikuma sinna, kus toimus karneval. Sellel päeval olid kohal kõik sambakoolid ja pidu kestis kuni 5ni hommikul. Kellelgi polnud eelnevatest õhtutest palju magamistunde all ning päeva olime veetnud vees, mis väsitas korralikult, aga emotsioonid olid ülevad. Vaatamata suurele väsimusele oli väga äge vaadata meie päeval olnud esimest sambakooli ning ka meie oma. Meie sambakooli teemaks oli loodus ning kõik osalejad olid  riietunud alates lilledest putukateni ja erinevate maamärkideni välja. Siiani pole väga kindel, mis meie pidime olema oma üleni kollase kostüümi ja silmaga, mis kõrgus meie kohal. Viimasel päeval otsustasime mitte osaleda, sest karnevalil osalemine on ülimalt väsitav, aga olen kohutavalt õnnelik, et seda tegin.

Paljudel on kombeks oma kortereid välja üürida just selle jaoks, et inimesed saaksid seal vaadata karnevali. Ka korteriomanik oli omadega nii läbi, et magas lõpuks

Pole päris kindel, mis päevast need pildid pärinevad

 


Lõpuks jõuangi oma blogipostituse peamise mõtte juurde. Never say never on your exchange year, you never know where it will end up. Kui ma oleksin olnud tüüpiline eestlane, kes on kinnine ja uusi asju proovida ei taha, siis ma ei saaks hetkel öelda, et ma olen osalenud karnevalil. Pole vahet, et ma ei oska üldse tantsida, olin enne algust ülimalt närvis ja tegin ennast lolliks meie täielikult naeruväärses ja selga valutava panevalt ebamugavas kostüümis. Ma olen enda üle nii uhke ja saan naerda selle üle veel väga pikalt. Selle reisiga ei täitnud ma ainult oma unistust näha karnevali Põhja-Uruguays, vaid reaalselt tantsisin Lõuna-Ameerika suuruselt 4. karnevalil!! Täiesti uskumatu :)

Never say never, because limits, like fears, are often just illusions. - Michael Jordan

Cuidense amigos!