laupäev, 5. jaanuar 2019

Feliz navidad y feliz año nuevo!

Hola!

Jõulud ja aastavahetus oleks nagu sellel aastal vahele jäänud. Väljas oli liiga soe ja päike paistis liiga kõrgelt. Klassikaline eestlane, vingub iga asjaga.

Umbes nädal enne jõule tundsin, kuidas koduigatsus hakkab jälle tulema, peale 2 kuud siinse elu nautimist. Tundsin end väga halvasti koguaeg ja pisar oli silmis, vahet pole mida tegin ning üritasin kodu peale võimalikult vähe mõelda. Mingi hetk rääkisime Pedroga kui äge oleks kui ta saaks oma hostpere järgmisel aastal Rootsi minekul Stockholmi. Saaksin teda külastada palju ja meie sõprus ei jääks ainult siia. Samuti oleks kindel, et me näeme ka väljaspool Uruguayd. See vestlus viis mind aga mõttele, et kohe on jõulud ja see on esimene kord mu elus kui ma ei veeda seda koos oma perega. Ma ei saa minna 24. detsembril vanaema juurde ahjukartulit, sealiha ja verivorsti sööma. Ma ei kuule iga-aastase küsimuse peale: "Kus on hapukurgid?" vastust: "Hapukurgid on Elise ees, ta nii armastab neid!" Kõik need mõtted rususid mind ning tahtsin kohutavalt koju.

23. detsembri õhtul pakkisin veel viimaseid kinke hostperele ja sugulastele ning 24. detsembri õhtul läksime Santa Luciasse emapoolsete sugulastega sööma. Alguse arvasin, et kokku tuleb ikka terve suguvõsa, nagu siin kombeks, aga kokku olid tulnud ainult 12 inimest. Sellegipoolest oli vahva. Sõime ning jõime, rääkisime juttu ning umbes kell 1 öösel hakkasime kuulama laulupeo laule ning ka pop-laule Eestist.

Lemmikutest lemmikud

Natuke teistsugused jõulud

Teel Manuela juurde, Felipel on süles tegelikult kaks suurt kotti, mis olid täis kinke :)

Uruguays tähistatakse jõule 25. detsembril. Juba see on meist erinev. 24. saadakse juba sugulastega kokku ning istutakse ning räägitakse juttu. Kui ma väike olin siis mu lemmik osa jõlude juures oli jõuluvana ning talle salmide lugemine, laulmine, tantsimine või muu selline, et saada kinke kätte. Siin on see aga väga erinev, lapsed pole kunagi jõuluvana näinud. Selle asemel, kell 12 öösel vastu 25. detsembrit hakatakse laskma õues rakette, mida kõik lähevad vaatama. Samal ajal käib jõuluvana ehk vanemad, kes panevad kingid kuuse alla. Kui see tehtud, ütleb keegi vanematest, et lähme vaatama, kas jõuluvana on juba käinud. Lastel on siis imestus suur, sest enne rakette kinke polnud kuuse all. Sellel hommikul sain magama umbes 5 ajal, aga pidin ärkama juba 10 hommikul, et minna hostisa vanemate juurde hommikust sööma. Võite arvata kui suur oli väsimus :)

Kell oli juba 4 päeval, aga kõigil ikka padjakad näos
Jõulude ja uusaasta vahel on alati need 5-6 päeva, kus väga tahtmist pole midagi teha. Ainult lösutada kodus ja vaadata filme. Sellel aastal oli samamoodi, ainult lösutasin õues, 30 kraadiga päikest võttes ning kohalikke arbuuse süües. Ausalt öeldes oli päris mõnus. Aja surnuks löömiseks, käisime veel paar viimast korda ka 2018. aasta puhul Pedroga jõusaalis. Ühel hommikul läksin isegi niisama jooksma.

31. detsembri hommikul läksin veel viimast korda juukseid pesema õhtu jaoks, helistasin viimast korda 2018. aastal perega ning hiljem võtsin ka päikest. Pole ammu juba nii pruun olnud kui hetkel. Võtsin endale eesmärgiks iga päev võtta 30 minutit kuni 1 tund päikest. Rohkem pole võimalik, sest on väga palav ja Uruguay kohal on üks suuremaid osooni aukusid maailmas. Umbes kella 5 paiku õhtul, kui polnud enam nii kõrvetavalt palav, läksime Pedro ja Oliga ostma ilutulestikku. Siin võivad seda teha igasvanuses inimesed, ning sama on ka müümisega. Siin on kombeks teha nukk, millesse pannakse kõik halvad mõtted eelmisest aastast ja siis lastakse see uuel aastal õhku ilutulestikuga, mis seal sees on. Ma ei tea täpselt, mis sellest plaanist sai, aga nuku tegemiseni me ei jõudnudki. Umbes kella 10 paiku hakkasid inimesed kohale jõudma. Sellel aastal võtsime vastu uue aasta meie juures. Kohale tulid hostisa õde ja üks vendadest koos peredega ning hostema vend ning teise vennapoeg peredega. Koos oli vähemalt 20 inimest. Kell 12 lasime päeval ostetud ilutulestikud õhku ning soovisime kõigile head uut aastat. Päris väsitav oli anda 20 inimesele põsemusi. Umbes kella 2 ajal olid kõik läinud ning pidime hakkama koristama ning kell 4 sain magama. 1. jaanuaril läksime jällegi hostisa vanemate juurde hommikust sööma.

Hostisa hoiab karpi koos diabeediga. Karbis olevad maiustused on väga tavalised siin, enamuses on täidiseks dulce de leche
Vasakult: Mina, Pedro ja Martin, nõbu kes elas 6 aastat tagsi Inglismaal ja hetkel Montevideos, sellepärast pole ka varem teda näinud

Esimest korda elus on mul minuvanused nõod
Vasakult: Oli, Manu ja mina

Hostisa õe Ileanaga ehk kõige lahedam tädi maailmas ja Manuelaga

Mul ei ole üldse sellist tunnet et oleksid just olnud jõulud ja aastavahetus. Nagu blogi alguses mainisin, siis nädal enne jõule oli koduigatsus, aga jõululaupäeval polnud sellest märkigi. Helistades õe, venna ja venna tüdrukuga 24. detsembri hommikul, hakkasid küll pisarad voolama, aga see oli ka rohkem sellepärast, et mul oli neid hea meel näha, mitte sellepärast, et mul oli koduigatsus. Selle asemel oli aastavahetus palju raskem. 1. jaanuari esimestel minutitel hakkasid ikka pisarad voolama. Peamiselt, sest ma nägin kui õnnelikud kõik on, olles oma perega, sest ma siiani tunnen ennast vahel kui võõrkeha siin. Ma küll nagu sulanduksin sisse, aga samal ajal on selline tunne, et oleksin Pedro sõber, kes on liiga pikaks ajaks jäänud tema juurde ööseks, aga koju ka ei saa minna ja nagu väga veel ei taha ka. Hetkel hoiab rõõmsana fakt, et näen vähem kui 3 nädala pärast oma vanemaid ja õde ning saan nendega koos aega veeta, peale 5.5 kuud mitte nägemist. Peale nende äraminekut on jäänud vähem, kui olen siin juba olnud. Samuti, olin ma segaduses, kui vähe hooliti sellest, et aastavahetus on kohe. Me hakkasime sööma 18 minutit enne kella 12 ning kui aastavahetuseni oli 10 sekundit aega, ei olnud keegi teine sellest elevil peale minu. Siin ei ole mingit vana-aasta õhtu programmi telekast ja keegi isegi väga ei teadnud mis kell on. Head uut aastat hakati soovima üksteisele 2 minutit peale uut aastat alles.

Ma ei kirjuta tihti oma tunnetest ja ma ei taha, et te tunneksite mulle kaasa. Ma lihtsalt tahan adresseerida seda, et koduigatsus on normaalne, Sa oled kaugel oma perest ja kõigest tuttavast ning pead hakkama saama enamusjuhul riigis, mille keelest sa ei saa mitte midagi aru alguses. Ma ei taha, et kui keegi tulevane vahetusõpilane minu blogi hetkel loeb, siis tulevad mõtted, et mina küll ei taha selliseid tundeid kogeda ja ma pigem ei lähe. Ei, ma olen õnnelik, et ma võtsin selle tee ette, ma olen õnnelik, et ma valisin oma sihtkohaks nii kauge riigi nagu Uruguay ning mis kõige tähtsam, ma olen õnnelik, et ma olen vahetusõpilane. Muidugi on sellel teel ka raskeid hetki, nagu aastavahetus mulle. Samas, kõik inimesed on erinevad. Ma olen rääkinud teiste vahetusõpilastega siin, ja kes on hetkel vahetuses Eestist ja paljud ütlevad, et neil pole mingit koduigatsust ja mõtlevad isegi aasta pikendamisele. Ma tean, et mul kohekindlalt ei ole aastapikendust ees ning võite mind oodata  kodumaa pinnale juuli alguses, kindlalt enne laulupidu!! :)


Loodan südamest, et teie kõikide jõulud olid rahulikud, ning et teil tuleks veel parem uus aasta!

Cuidense amigos!


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

I'm coming home

Hola! I'm coming home, I'm coming home. Tell the world that I'm coming home. Kohvrid on koos ja peale hostpere on kõikid...