Koerad – inimese parimad sõbrad

Hola!

Ma olen 110% koerainimene. Ma arvan, et mitte keegi, kes mind vähegi tunneb, ei vaidle sellele vastu. Arvatavasti üks kõige raskemaid hüvastijätte enne Uruguaysse tulekut oligi mu koera Bobiga.

Ma ei mäleta seda osa oma elust, kui mu elus poleks olnud koera. Esimese koera saingi oma 4. sünnipäevaks. Peale seda tatsas meil kodus väike pruunikarvaline, musta töntsninaga tegelane. Pisikese nimeks sai Griffu ning tema nimi tuli tema tõust – Brüsseli Grifoon. Eelmisel kevadel pidime kahjuks temaga hüvasti jätma. Olles terve perega koerainimesed ei suutnud me kaua oodata, kuni võtsime endale paari kuu pärast uue pisikese koera. Mina ja mu terve pere oleme olnud sellest ajast peale, kui kohtusime naisega, kellelt saime Griffu, suured Grifoonide fännid. Seega ei saanud võtta muud koera kui Grifooni, seekord aga võtsime väikse Brabandi Grifooni. Nimeks sai seekord Bobi. 

Mu vanemad tõid Bobi koos vanaemadega Venemaalt, kus käisid lihtsalt vanaemadele Peterburi näitamas ja loodetavasti ka uut koera koju toomas. Alguses me ei olnud üldse kindlad, et nad saavad ta kohe kaasa võtta, aga õnneks oli välja valitud koer piisavalt vana. See tähendas, et mina, Liisa ja Evert kohtusime Bobiga esimest korda alles 3 päeva hiljem kui vanaemad, emme ning issi. Nimi tuli seekord omanikult (Bobik), üks vanaemadest muutis selles lihtsalt eestilikuks. 

Väike neljakuune Bobi ja minu issi, Venemaa

Kirjutasin ka juba esimeses blogipostituses, et mul ei olnud mingeid suuri ootusi või lootusi, kes peaks mind vastuvõtvas peres olema, aga väga tahtsin, et mu hostperel oleks koer. Minu õnneks neil on, ja neid on lausa 3: saksa lambakoer, cimarron (rõhumärk ehk tilde peaks olema o peal, aga minu arvuti ei luba seda panna) ja mastif.

Arvatavasti kõik teavad midagi ja on näinud, millised näevad välja Saksa lambakoerad ja mastifid. Cimarron on paljudele kindlasti täiesti uus koeratõug ja kuulnud seda nime varem ainult minu blogis. Oma isa soovil tutvustan siis teile natuke seda üpriski tundmatut tõugu.

Cimarronid (Uruguay cimarron) on pärit nagu tõu nimigi ütleb, Uruguayst. Cimarronid pärinevad molosseri tüüpi koertest (molosseri tõugu koerad on kindla ehitusega, suurte koeratõugude kategooria, mis kõik pärinevad samast esivanemast). Tõug pärineb peamiselt Hispaania Buldogist ja teistest Euroopa koertest, kes toodi siia ja vabastati või hüljati varajaste asustajate poolt. Cimarroni ellujäämine ja nende ägedus läbi ajaloo on neist teinud Uruguay rahvusliku sümboli ja tõug on ka Uruguay sõjaväe maskott.

Karvkate on cimarronidel lühike ja tavaliselt hallikas mustade triipudega, kuid võib olla ka kahvatukollane ("bayo"), nägu harilikult kehast tumedam või must. Kehaehatius on üpriski lai ja lihaseline ning sarnaselt peaaegu kõigi loomatõugudega on ka neil emased väiksemad kui isased olendid. Sageli võib näha koeri, kellel on kõrvad lühikeseks kärbitud, seda tehakse juba väga noorelt koerale. See on väidetavalt lugupidav ajaloo vastu, viitab ajale millal seda tõugu veel jahiti ja kõrvad kärbiti halastuseks.

Brasiilia fila, näitab tüüpilise molosseri ehitust.
Molosseritel on tüüpiliselt rasked kondid, rippuvad kõrvad ja suhteliselt lühike ja hästi lihaseline kael, millel on lühike ja lai kael.

Esimestel päevadel uurisin ka hostpere käest, et millised tavaliselt cimarronid on ja milleks neid üldse alguses aretati. Seda postitust kirjutades uurisin ka ise ja vastused olid täpselt samad – cimarronid on julged, aga juba varakult tuleb kokku lasta teiste koerte ja elusolenditega, et nad oskaksid käituda ja ei muutuks ohtlikuks. Hostisa veel ütles, et cimarronid on aretatud jahtimiseks (enamasti jäneste, olen ka ise näinud kuidas mehed lähevad oma koertega siin jänesejahile) ja ka nende koer oleks selleks võimeline. Samuti on nad head valvekoerad ja sobilikud igaks koertevõistluseks.

Minu hostpere cimarroni nimi on Sima ja ta on 3-aastane. Sima võttis mind koertest kõige kiiremini omaks ja hostvennad olid selle üle väga imestunud, sest nad ütlesid, et ta ei võtnud isegi neid nii kiirelt omaks. Alati peale kooli või lihtsalt iga kord kui ta mind näeb, siis ta hakkab hüppama ja saba käib 180 kraadi. Hostpere on rääkinud, et ta on olnud kaks korda rase, aga kunagi ei ole sünnitanud, siiani ei teada põhjust. 

Hostvennad rääkisid, et peale seda, kui siin on olnud 3 koera, on Sima muutunud väga emalikuks. Ta võtab Fabiot kui oma poega ja kaitseb teda alati. Näiteks ühel hommikul magas Fabio hostisa auto all, aga too ei teadnud seda. Kohe, kui isa käivitas mootori ja hakkas liikuma, hakkas Sima haukuma ja tõmbas pisikese auto alt välja. Samuti just 2 päeva tagasi tahtis Fabio (mastif) hakata mängima Hugoga (Saksa lambakoer), aga Hugo on 8-aastane ja olemuselt väga rahulik ning ta ei olnud sellest väga vaimustuses. Hugo hakkas urisema Fabio peale ja sai väga vihaseks, aga koheselt oli Sima nende vahel ja hakkas vanema koera peale haukuma. Peale seda pööras ümber ja hakkas hoopis Fabio peale haukuma nagu kutsuks teda korrale. Neid näited on veel vägagi palju, aga need on jäänud kõige paremini meelde.

Pilte kõikidest koertest:

Parempoolne pilt tehtud esimesesel nädalal Fabioga ja vasakpoolne pilt on tehtud eelmisel nädalal

       Cimarronide urin on nagu lõvidel                                                                         

Kuigi ma olen siin vähest aega olnud, olen nendesse koertesse juba väga kiindunud. Samuti vaatamata sellele, et mängides hammustavad nad mu jalgu ja tossud lähevad mitu korda kiiremini mustaks, siis jään neid kindlalt 9 kuu pärast väga igatsema.

Järgmise korrani,
Cuidense!