Vahetusaasta on üks tore kogemus. Saab palju uusi sõpru, näha uut kultuuri ja tundma õppida uut riiki rohkem, kui lihtsalt külastades. Muidugi saab ka palju uut toitu maitsta. Sellest täna ka kirjutan.
Kuigi ma olen olnud Uruguays küllaltki vähe aega ja pole kindlalt kõike Uruguayle kohast veel proovinud, siis olen saanud siin maitsta juba küllaltki palju.
Uruguayle, nagu ka enamus teistele Lõuna-Ameerika riikidele, on omane süüa väga palju liha, täpsemalt loomaliha. See on siin kõige odavam ja kergemini kättesaadavam liha. Nimelt on Uruguays 3,8 lehma ühe inimese kohta ehk umbkaudu 12 miljonit lehma. Seega ei saa öelda, et lihast puudust oleks. Peaaegu igaks söögikorraks on liha, vahel küll erineval kujul, aga ikkagi. Iga kord kui räägime vanematega facetime'is, siis isa teeb nalja, et Eestis probleemiks olnud rauapuudus on mõne kuu pärast juba läinud. Ei imestaks, kui seda juba praegu poleks :)
 |
| Pizza on üks väga levinud söökidest |
 |
| Kõige tavalisem õhtusöök: riis, avokaado-tomati salat, loomaliha |
 |
| Pildil on nii sea- kui ka loomaliha. Mu õde Liisa oli väga üllatunud, kui kuulis, et sain siin sealiha süüa, sest tema vahetusaastal ei saanud seda kordagi, kuna tõepoolest süüakse Ladinas meeletult just loomaliha. |
 |
| Käisime hostvenna ja nõoga väljas söömas |
 |
| Üleval keskel on näha milanesat. Mu hostvend ütleb selle kohta alati "Big nugget" |
Ülemisel pildil nagu ka pildi pealkiri ütleb, on näha Uruguayle väga omast sööki, mida kutsutakse milanesaks. Tegelikult on see pärit Itaaliast, aga uruguaylased on selle väga omaks võtnud. Nimelt on see enamasti loomaliha (restoranides saab võtta ka kanalihast tehtud, aga see pole nii maitsev), mille ümber on paneeritud ja praetud või.
Magustoit ehk dulce de leche kõikjal!
Üks väga suur osa Uruguay kultuurist on magustoidud. Arvatavasti paljud on kuulnud ja ise söönud dulce de leche't (Tšiilis tuntud kui manjar). Nimelt see on maiustus, mis on tehtud magustatud piima keetmisel. See maitseb nagu karamell, aga tekstuur on teine ja samuti ka maitse on tugevam. Mu hostpere teab kui väga ma seda armastan ja hostema lubas, et ta õpetab mulle selle tegemise ära, et kui aeg on tulla Eestisse tagasi, siis oskaksin seda teha :)
 |
| Dulce de leche maitseline jäätis dulce de leche'ga |
Samuti on siin väga tuntud maiustusteks alfajore'id. Need on tavaliselt kahe- või kolmekordsed küpsised, mis on kaetud erinevate šokolaadiga ja kihtide vahel on enamasti dulce de leche. Siin pannakse dulce de leche't kõikjale. Nagu ühes eelmises postituses mainisin, et matedele on tavaliselt jäetud terve riiul, siis nii on ka tavaliselt alfajore'idega, sest neid on nii palju erinevaid ja neid süüakse palju. Aasta alguse seminaril mainiti ka, et arvatavasti ei ole tiimis (tiimis oli üle 20 inimese) kellelgi sama alfajore lemmik, sest neid tõesti väga palju erinevaid.
 |
| Esimene alfajore, mis siin sõin |
Ñoquide traditsioonist
29. augustil pakkus hostema välja teha Ñoqui'sid. Ma polnud neid kunagi söönud ja arvatavasti ei teeks neid kunagi ise. Hiljem sain teada, et uruguaylastel on kombeks süüa iga kuu 29. kuupäeval Ñoqui'sid. Küsisin hostvanematelt, et miks selleks päevaks on saanud just 29. kuupäev, aga nad ei osanud mulle vastata. Ñoqui'd on kartulist ja jahust tehtud pasta. Need maitsevad täpselt nagu pelmeenid, aga vahe on selles, et neil pole täidiseks liha nagu on pelmeenidel. Tegelikult pole seal mingit täidist.
Enne
Pärast
Pean nüüd kahjuks lõpetama, sest kohe algab hispaania keele tund!! Igatahes toidetakse mind siin hästi. Kohati isegi liigagi.
Cuidense amigos!
Cuidense amigos!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar