Pere külaskäik ehk kaks nädalat akude täislaadimist

Hola!

Imelik on mõelda, et olen olnud Uruguays juba üle kuue kuu ehk poole aasta. Sellest peagi kolm kuud on olnud mul suvevaheaeg ning just siis, kui vaheaeg hakkas üksluiseks muutuma, tulid mulle külla mu vanemad ja õde. 

23. jaanuaril ärgates ei suutnud ma oma naeratust varjata. Ärkasin varem kui tavaliselt, et veel viimased asjad ära pakkida ning käia pesemas. Kell 13.10 astusin bussi peale, et hakata liikuma lennujaama poole. See oli 3 tundi enne seda, kui mu vanemad maandusid, ikka varuga, sest mis seal salata – ootasin neid juba pikalt siia. Muidugi on tegu minuga ja ma suutsin minna selle bussi peale, mis ei läinud kohe üldse mitte otse bussijaama, kust oleksin pidanud minema edasi lennujaama. Selle asemel läksin bussi peale, mis läks esiteks Montevideosse kaks tundi ja lõpuks ei jõudnud isegi bussijaama. Pidin maha minema peatuses, mille asukoht oli täiesti tundmatu. Lõpuks jõudsin siiski oma hispaania keele oskuse ja Google Mapsi (jumal õnnistagu seda) abil peale kolme tundi lennujaama. Tervel sellel teel oli mul ka kaasas mate, mida lennujaamas vanemaid oodates jõin elevusest liiga palju. Mate sisaldab suures koguses kofeiini, mistõttu suutsin ma seda endale neid oodates nii palju sisse juua, et käed liigsest kofeiinist värisesid korralikult ja jalad kõndides tudisesid all. Õnneks hakkas minuga sellel ajal, kui ma vanemaid ootasin, üks vanem proua rääkima, kes samal ajal ootas om 24-aastast tütart, kes töötas Brasiilias ja keda ta polnud 7 kuud näinud. Ta teadis isegi seda, kus Eesti asub.

Võite näha meie nägudelt, kui õnnelikud me olime taaskohtumise üle. Käes hoian seda kurikuulsat matet, mida tarbisin suures elevuses liigselt

Vanemaid nähes oli õnn nii suur, et ma ei suutnud pisaraid tagasi hoida. Pärast intensiivset kallistamist ja rendiauto kättesaamist läksime sööma ning muljetasime pikalt elust siin ja seal. Liisa (mu õde) nendega Uruguaysse ei tulnud, sest samal päeval, kui mu vanemad hakkasid Montevideo poole Tallinna lennujaamast startima, läks Liisa Tšiili, kus ta oli viis aastat tagasi vahetusõpilane, et külastada enne Uruguaysse tulemist ka paar päeva oma hostpere ja sõpru. Samal õhtul kohtasid mu vanemad ka hostvanemaid. Kõik tundus kuidagi imelik, aga samas kuidagi nii õige. Paljud vahetusõpialsed ei taha just selle momendi pärast oma vanemaid külla endale vahetusaasta jooksul. Kardetakse, et kahe maailma kokkupanemine põhjustab liigseid ebamugavusi. Muidugi ka seda võib juhtuda, aga minu jaoks oli see ainuõige valik ja muidugi ei suutnud ma jätta ka naeratamist seal, sest õnnetunne oli nii suur. See kohtumine nende vahel aga ei jäänud viimaseks ning nii nemad kui ka mu õde nägid mu hostpere ja sugulasi veel kaks korda. Ma ei osanud arvata, et selline olukord paneb mind mõistma veel rohkem, kui õnnelik ma olen, et tulin vahetusaastale, ning kui on raske aeg ja igatsen pere, siis tean, et varsti olen juba kodus ning seal ootab mind perekond, kes armastab mind üle kõige. Tunded ei saaks olla rohkem vastastikused :)

Teisel ning kolmandal päeval käisime Montevideo peal ringi, külastasime Uruguay parlamendihoonet vaatamas, vaatasime üle Vabaduse platsi, kus on Uruguay riigikangelase Artigase mauseolum ehk sarnaselt nagu venelased hoiavad Moskva kesklinnas Lenini surnukeha vaatamiseks, on sama Artigasega, aga neil on ainult tuhk alles. Samuti käisime Montevideo vanalinnas ning sõime kohustuslikku dulce de leche jäätist. Sama tegime nädal aega hiljem ka Liisaga ning ausalt öeldes oli päris uhke rääkida asju neile millegi kohta, mida nemad ei teadnud, sest seda ei juhtu just tihti, kui mina neile midagi uut õpetan. Alati on olukord vastupidine.

Palacio Legislativo ehk Uruguay parlamendi hoone seestpoolt

Muidugi pidime ära käima ka Montevideo sildi juures

Peale viit kuud nägemist oli arutamist küllaga

Mu tervele perele meeldivad selfied ehk pidime ühe ka ikka tegema parlamendis

Lihtsalt üks armas pilt issiga ja jällegi parlamendis. Uruguay parlamendi raamatukogu on Uruguay suurim ning avatud ka uruguaylastele. Seal on raamatuid kõikides kõige suurtemates keeltes maailmas.

Issi nautis dulce de lechet sajaga :)

Kahjuks pidin aga samal päeval, kui mu õde Uruguaysse jõudis, minema YFU keskaasta seminarile (KAS). Õnneks üritus toimus ainult kaks päeva ning sain ülejäänud aja veeta koos oma perega. Samal ajal, kui mina olin KASil, käisid emme, issi ja Liisa Punta del Estes, kus neile oli väga meeldinud. Peale KASi, kui lõpuks oma õde nägin, siis pisarate voog oli suur ning kallistusest ei tahtnud no kohe üldse teda lahti lasta. Järgmisel päeval võtsime suuna Argentina pealinna Buenos Airesesse (otsene tõlge: Ilusad Õhud) poole. Seal veetsime 4 päeva ning see oli kindlalt mu lemmikosa terve reisi jooksul. Jõudsime Buenos Airesesse üpriski hilja, aga läksime siiski sööma. Pärast õhtusööki jäime ülimalt suure paduvihma kätte. Vett kallas nii palju, et lõpuks käisin paljajalu, mida pole isegi Eesti tänavatel teinud, aga sellel hetkel polnud vahet. Tänavad olid arvatavasti puhtamad kui iialgi varem. Hotelli jõudes oli kõikide aluspesu isegi märg, sest pidime selle paduvihma ja äikesetormi käes 15 minutit kõndima. Meil issiga oli lõbu meeletult, sest nägime kuidas emme ja Liisa jooksid, aga sama märjaks saime ikkagi kõik.

Paar pilti ka KASilt. Tüdrukutel oli igav, kui poisid mängisid pokkerit ehk kõige pikemate juustega poisid said endale pähe patsid. Tüdrukud taga: Anna Marie USAst ja Hanna Norrast

Vasakult: Quest Kanadast, Anton Taanist, Freek Hollandist ja Louise Belgiast

Enne, kui läksime Argentinasse, käisime muuseumis, mis rääkis Uruguay diktaatorilikust ajast.
Soovitan vaadata filmi "The Twelve Year Night". Räägib samast ajast.

Teise päeva hommikul läksime kohe linna peale. Mõtlesime et lähme hop-on hop-off bussi peale, aga see jäi kahjuks ära, sest toimus suur meeleavaldus. Ühe suurima Argentina erakonna pooldajad olid kokku kogunenud ning marssisid ühelt suurimalt tänavalt presidendi lossini. Sellel päeval küll nägime ära presidendi lossi, aga sealt pidime võtma metroo, et minna vaatama Recoleta surnuaeda, kuhu on maetud Evita Peron, ühe Argentina presidendi naine, kes oli ülimalt tuntud ja keda on võrreldud printsess Dianaga. Surnuaed oli hiiglaslik ning ornamendid igal platsil olid väga suursugused ning oli imelik mõelda, et neis on surnud inimesed. Kolmas päev oli arvatavasti mu lemmik, sest saime lõpuks minna hop-on hop-offile. Nägime peaaegu tervet Buenos Airest ning kindlalt minu lemmikosa sellest oli La Boca linnaosa. Kes ei tea, siis Argentina üks tähtsamaid jalgpalliklubisid on Boca ning selles linnaosas asus selle klubi väljak ning igal nurgal oli näha mõjutusi sellest. Üks põhjustest veel, miks see mulle meeldis oli see, et terve linn oli väga elav, iga maja oli oma värvi, restoranides käis tango muusika ning esinesid tango tantsijad. Selle päeva õhtul käisime ka ise õppimas ning vaatamas tangot. Pole juba ammu midagi nii ilusat näinud.

Esimesel päeval toimunud meeleavaldus

Emme ja issi, meeleavaldust on ka taga näha

Sõsaraga. Taga on näha rivi Evita ja ta pere puhkamispaiga juurde minevat rivi :)

La Boca linnaosas. Aknal on kuju Argentina paavst Fransiscusest, kes käis ka Eestis

Terve linnaosa oli Paavst Fransiscuse ja Maradona ehk Argentina jalgpallilegendi kujusid täis

Nagu näha, siis kõigile meeldis see sein :)

Kunagi ei ütle "Ei" matele

Lihtsalt toredad kujud La Bocas

Lill, mis avaneb päeval valguse ja soojuse peale

Õhtu tangot vaadates ja õppides

Vaadake, kui ilus pere mul on (kahjuks venna puudu)

Argentinast hakkasime tagasi tulema kell üks päeval ning õhtupooliku veetsime Colonia linnas. See on väike ja vana Uruguay linnake ühe tunni kaugusel praamiga Buenos Airesest. Peale seda käisime kiirelt läbi Canelonesest, kuhu olime jätnud oma riided ning mina jäin sinna ka ööseks, et aega veeta teiste vahetusõpilastega, kes olid meile külla tulnud. Hommikul tulid ka vanemad ning õde, sõime asadot ning ajasime kõik koos juttu. Järgmise päeva õhtul käisime õhtusööki söömas koos Pedro, Felipe ja mu perega. Pärast seda pidin kahjuks juba hüvasti jätma vanematega, kes hakkasid varahommikul Eesti poole minema. Võite arvata, et eriti kerge neile head aega öelda uuesti ei olnud, valasime koos paar pisarat, aga õnneks teadmine, et varsti olen kodus, tegi asja kergemaks. Ülejäänud 3 päeva käisime Liisaga jällegi Montevideos ringi.

Hommik peale vahetusõpilaste tulekut. Pedro hoiab ümbert kinni Johanneselt, teiselt Eestist pärit vahetusõpilaselt, kes magab

Pidime veel viimastel päevadel ka kindlalt ära käima uuesti Montevideo sildi juures, et ka Liisa seda näeks

Pilt on tehtud viimasel päeval Argentinas. Nägudelt on näha, kui õnnelikud me olime jäätise üle

Pilt on tehtud esimesel päeval, enne kui läksime sööma ja kõik riided olid läbimärjad

Viimasel õhtul sõsaraga, mõlemad olime tegelikult haigeks jäänud

Need kaks nädalat koos perega olid nagu akude täislaadimine. Olin juba väsinud niisama tiksumisest. Nüüd tunnen, et olen palju rõõmsam ja mul on palju rohkem energiat teha asju ning kohtuda inimestega. Samuti on jäänud kojuminekuni natukene rohkem kui 4 kuud ja olen äärmiselt õnnelik, et nägin vahepeal OMA inimesi ning nad said ka panna lõpuks minu jutud päris eluga kokku. Arvatavasti ainult mina ei andnud neile südamerahu, vaid nemad andsid mulle samuti. Nüüd tean, et saan hakkama ka ülejäänud ajaga, ma tean, et nendega on kõik korras ning varsti oleme juba igapäevaselt koos. Hetkel pean veel sajaga nautima siinset elu :)

Lõpetuseks üks väike pilt ka mu kutsast kodus. Olen seda pisikest ikka kohutavalt igatsenud

Cuidense amigos!