Hola!
I'm coming home, I'm coming home. Tell the world that I'm coming home.
Kohvrid on koos ja peale hostpere on kõikidele lähedastele "head aega" öeldud. Või kuidas mu hostisa selle kohta ütleb "Jälle kohtumiseni!"
Ma ei tea, kuidas ennast tunda. Ma tunnen väikest süüd siinsete inimeste ees, sest ma tahan koju. Samas süüd ka teie ees, mu kallid eestlased, sest ma ei taha siit ära tulla veel. Viimastel päevadel olen olnud ühel hommikul ärgates ülimalt õnnelik, sest tean, et juba homme ärkan ma oma voodis. Oma voodis, kus pean kasutama aasta vältel ainult ühte tekki (mitte kolme, et elus püsida) ja magama minnes pole vaja kasutada voodisoojendit. Sellised totrused, nagu ma nende kohta mõtlesin veel peaaegu 11 kuud tagasi, on nii koduseks saanud. Samas võin sama päeva õhtul nutta nii kaua, kuni kõik kohad on tatti täis ja silmad paistes. Ma olen üsna väsinud iseenda tunnetest, tahaks juba natukenegi rahu.
Vaatamata kõikidele raskustele ei kahetse kuidagipidi siia tulekut. Uruguay on selle aastaga saanud minu riigiks. Sõbrad, sugulased, hostvennad ja kõik yfukad on saanud täielikult minu inimesteks ja ma ei vahetaks seda kunagi millegi vastu! Mu sugulastering on aastaga kasvanud tohtult ning olen leidnud oma ellu inimesi, kes tähendavad mulle väga palju! Far in kilometers, close in heart.
Nüüdseks on peetud maha kolm lahkumispidu. Ütleme nii, et pisaraid voolas kohutavalt. Ei taha mõeldagi, mis juhtub paari tunni pärast lennujaamas. Kuigi olen olnud viimastel päevadel pisut mornimas tujus, olen ma nautinud iga hetke. Iga väiksemgi vestlus haarab mind endasse nagu püüaksin saada veel viimaseid mälestusi siit kaasa. Tegin oma parimatele sõpradele, sugulastele ja perele kingid ka. Pisaratelahing hakkas juba siis, 3 nädalat tagasi, kui ostsin esimese osa kingitustest.
Ma olen seda viimast möödunud nädalat oodanud kõik need 11 kuud ja nüüd, kui see on lõpuks käes, tahaksin, et aeg peatuks. Tahaksin, et aeg peetuks ja ma saaksin kasvõi natuke kauem siin olla. Kahjuks või õnneks on see hea, et seda pole võimalik teha. Elu liigub edasi ja ma ei saa sinna midagi teha. Tuleb minna vooluga kaasa ja ennast lasta lõdvaks, et vool sind endasse ei mässiks. Kõige kurvem head aega ma juba tean, et tuleb mu hostvendadega, eriti Pedroga. Ta on sellel aastal saanud täiesti asendamatuks osaks mu elus.
Tahan öelda suur aitäh nüüd teile, mu pere, sugulased, sõbrad, jälgijad, kaasaelajad! Mul on olnud imeline aasta. Ei alanud kõige paremini, aga lõpp tuli sellegipoolest suurepärane. Aitäh kõikidele, kes on olnud osa sellest aastast. Olgugi, et enamus inimesi oli terve aja minust 12 000 km kaugusel. Ilma teieta oleks see aasta olnud mitmetes kordades raskem. Aitäh mu perele, kes mind on terve selle aasta toetanud iga asjaga, millega olen siin hakkama saanud! Aitäh mu sõpradele, kes mulle on vahepeal ikka kirjutanud ja huvi tundnud, kuidas mul siin läheb, ning vajadusel supper nõu andnud!
See on mu viimane blogipostitus siit kaugelt ning tahtsin lihtsalt öelda veel suur aitäh mu blogilugejatele! Seda blogi alustades ei oleks ma kunagi osanud arvata, et see vaatamiste arv nii suureks kasvab. Hetkel seda blogipostitust kirjutades, on mu blogivaatamisi juba 12 115! Alguses alustasin seda siiski põhiliselt enda, mu pere ning sõprade jaoks, et neid asjadega kursis hoida. Nüüd saan tagasisidet ka inimestelt, kelle eksistensist ma ei teadnudki, näiteks mu vanemate kliendid. Südame alt läheb ikka soojaks, kui mõtlen, et ka inimesed kes mind ei tunne, elavad mulle kaasa. Aitäh kõikidele!
Nüüdseks on peetud maha kolm lahkumispidu. Ütleme nii, et pisaraid voolas kohutavalt. Ei taha mõeldagi, mis juhtub paari tunni pärast lennujaamas. Kuigi olen olnud viimastel päevadel pisut mornimas tujus, olen ma nautinud iga hetke. Iga väiksemgi vestlus haarab mind endasse nagu püüaksin saada veel viimaseid mälestusi siit kaasa. Tegin oma parimatele sõpradele, sugulastele ja perele kingid ka. Pisaratelahing hakkas juba siis, 3 nädalat tagasi, kui ostsin esimese osa kingitustest.
Ma olen seda viimast möödunud nädalat oodanud kõik need 11 kuud ja nüüd, kui see on lõpuks käes, tahaksin, et aeg peatuks. Tahaksin, et aeg peetuks ja ma saaksin kasvõi natuke kauem siin olla. Kahjuks või õnneks on see hea, et seda pole võimalik teha. Elu liigub edasi ja ma ei saa sinna midagi teha. Tuleb minna vooluga kaasa ja ennast lasta lõdvaks, et vool sind endasse ei mässiks. Kõige kurvem head aega ma juba tean, et tuleb mu hostvendadega, eriti Pedroga. Ta on sellel aastal saanud täiesti asendamatuks osaks mu elus.
Tahan öelda suur aitäh nüüd teile, mu pere, sugulased, sõbrad, jälgijad, kaasaelajad! Mul on olnud imeline aasta. Ei alanud kõige paremini, aga lõpp tuli sellegipoolest suurepärane. Aitäh kõikidele, kes on olnud osa sellest aastast. Olgugi, et enamus inimesi oli terve aja minust 12 000 km kaugusel. Ilma teieta oleks see aasta olnud mitmetes kordades raskem. Aitäh mu perele, kes mind on terve selle aasta toetanud iga asjaga, millega olen siin hakkama saanud! Aitäh mu sõpradele, kes mulle on vahepeal ikka kirjutanud ja huvi tundnud, kuidas mul siin läheb, ning vajadusel supper nõu andnud!
See on mu viimane blogipostitus siit kaugelt ning tahtsin lihtsalt öelda veel suur aitäh mu blogilugejatele! Seda blogi alustades ei oleks ma kunagi osanud arvata, et see vaatamiste arv nii suureks kasvab. Hetkel seda blogipostitust kirjutades, on mu blogivaatamisi juba 12 115! Alguses alustasin seda siiski põhiliselt enda, mu pere ning sõprade jaoks, et neid asjadega kursis hoida. Nüüd saan tagasisidet ka inimestelt, kelle eksistensist ma ei teadnudki, näiteks mu vanemate kliendid. Südame alt läheb ikka soojaks, kui mõtlen, et ka inimesed kes mind ei tunne, elavad mulle kaasa. Aitäh kõikidele!
Cuidense amigos!
Nos vemos en un día.
Nos vemos en un día.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar