Never say never ehk kuidas ma osalesin suuruselt 4. karnevalil Lõuna-Ameerikas

Hola!

Ülemöödunud nädala võtab perfektselt kokku üks sõna: KARNEVAL! Selle nädala peale mõeldes tõusevad ikka ja jälle ihukarvad püsti ja tervet keha tabavad külmavärinad. Just sellise tunde pani mulle sisse see uhke üritus.

Väike osa meie grupist. Pilt oli ka kohalikus lehes järgmisel päeval

Alustan siis algusest ehk kuidas oli see võimalik, et ma üldse sain karnevalil osaleda, teada saades alles võimalusest kolm päeva enne ürituse algust. Punta del Este reis ja karneval toimusid nädalase vahega. Reisi lõpus hakkasin küsima teistelt, et kas oleks võimalik ööbida kellegi juures, kes elab Artigases. Just selles linnas toimus karneval. Lõpuks sain jaatava vastuse Anna Marielt ja kaks päeva hiljem oli olemas nõusolek ka mõlema hostperelt ning YFU Uruguaylt. Kolme päeva pärast oli juba minek. Selleks aga, et ma üldse saaksin minna, pidin võtma ette 8-tunnise bussisõidu Montevideost.

Emotsioonid kohale jõudes olid üpriski nukrad. Mul oli mega suur uni, sest kell oli 6 hommikul, kõht valutas, sest tahtsin süüa. Peale Anna Marie nägemist oli kohe palju parem olla. Läksime siis tema, tema hostema ning Louisega Belgiast, kes oli ka vaatama tulnud, Anna Marie koju. Artigas on kõige põhjapoolsem väike linnake Brasiilia piiri ääres. Esimesel päeval peale natukest und läksime ka üle piiri Quaraí linnakesse. Sinna saab ilma passita, aga jõudmiseks pidime jalutama 30 minutit 34-kraadises kuumuses. Sellegipoolest on lahe mõelda, et käisin Brasiilias lõpuks ära!

Teisel päeval ehk 2. märtsil algas kauaoodatud karneval. Pidime juba kella 7ks õhtul minema meie grupijuhi koju, et teha meiki. Pole vist kunagi nii palju sädelenud kui sellel õhtul. Kell 12 öösel pidime minema kõige suuremale väljakule Artigases, kus kohtuvad kolm riiki: Uruguay, Argentiina ja Brasiilia. Nägime seal nii kirjut seltkonda koos. Hetkel mõtlen sõna otseses mõttes kirjut, sest igal grupil oli oma riietus. Kokku osales kolmel päeval karnelil neli sambakooli, meie päeval kaks väiksemat, meie kool Academicos ja teine kool ning järgmisel päeval olid siis kaks suuremat. Esimesel päeval, kui meie osalesime, olid meie sambakool ja meie grupp kõige kõige viimased, ehk me väljusime alles kell 3 öösel ning tantsisime umbes ühe tunni. Olin kindel, et selleks ajaks, kui meie väljume, pole enam kedagi vaatamas, aga meie kõigi imestuseks olid mõlemal pool kõik kohad rahvast paksult täis. Rahvast oli nii pinkidel kui tribüünidel, paljud seised. Oli isegi inimesi korteritest välja upitamas. Siiani on imestus suur, kui paljudele läheb karneval tegelikult korda ja kui kaua on inimesed valmis ootama, et seda vaadata. Peale lõppu läksime vahetasime riided ära ning umbes kella kuue paiku hommikul läksime peole. Jällegi minu imestuseks oli klubi veel rahvast täis.

Kõigil oli meie kostüümis naljakas küsida pilti

Meie sambakoolist, väljusid täpselt enne meid

Sain teada kaks päeva enne minekut, et esimesel päeval
on kostüümipidu. Seega olin igav (või hoopis kõige lahedam!?) ja läksin eestlasena

Eestlane eestlasena ja prantslane
prantslasena

Vasakult: Lea Prantsusmaalt, Anna Marie nõbu, Anna Marie USAst, Louise Belgiast, Emilia Saksamaalt, mina, Leonie Saksamalt ja Tilda Soomest

Kahjuks ei saa panna videoid siia üles

Kolmanda päeva pärastlõunal, umbes kell 5 ärgates, läksime koheselt Prantsusmaalt pärit vahetusõpilase Lea juurde, kus ööbis umbes viis teist vahetusõpilast, kes olid tervest Uruguayst tulnud kohale, et näha karnevali. Kuna Artigas on kaugel merest, siis paljudel peredel on basseinid, samuti ka Leal. Olime siis paar tundi seal, laulsime täiesti kõrist hetkel tuntud poplaule, naersime kõigi püüdluste peale teha kohalike aktsenti ning hiljem sõime imelist asadot, mis Lea hostisa tegi. Samal õhtul käisime jällegi vaatamas karnevali. Mul unepuuduse pärast suurt tahtmist kaua seal olla polnud, aga kuidagi venitasime lõpuni välja. Nüüd olen väga õnnelik, et olime terve aja ära, sest isegi siiani on erksalt meeles kõige suurema sambakooli gruppide etendused. Nende kavad ning riietused rääkisid erinevatest sündmustest 18. ja 19. sajandil. Kohe oli ka aru saada, et üks teemadest oli tööstusrevolutsioon.




Järgmisel ehk viimasel täispäeval ärgates oli jällegi suunaks Lea kodu. Seal oli esimeseks sihtkohaks kohe bassein, sest õues oli võimatult palav ning õhku hingamiseks polnud. Umbes kell 11 õhtul hakkasime liikuma sinna, kus toimus karneval. Sellel päeval olid kohal kõik sambakoolid ja pidu kestis kuni 5ni hommikul. Kellelgi polnud eelnevatest õhtutest palju magamistunde all ning päeva olime veetnud vees, mis väsitas korralikult, aga emotsioonid olid ülevad. Vaatamata suurele väsimusele oli väga äge vaadata meie päeval olnud esimest sambakooli ning ka meie oma. Meie sambakooli teemaks oli loodus ning kõik osalejad olid  riietunud alates lilledest putukateni ja erinevate maamärkideni välja. Siiani pole väga kindel, mis meie pidime olema oma üleni kollase kostüümi ja silmaga, mis kõrgus meie kohal. Viimasel päeval otsustasime mitte osaleda, sest karnevalil osalemine on ülimalt väsitav, aga olen kohutavalt õnnelik, et seda tegin.

Paljudel on kombeks oma kortereid välja üürida just selle jaoks, et inimesed saaksid seal vaadata karnevali. Ka korteriomanik oli omadega nii läbi, et magas lõpuks

Pole päris kindel, mis päevast need pildid pärinevad

 


Lõpuks jõuangi oma blogipostituse peamise mõtte juurde. Never say never on your exchange year, you never know where it will end up. Kui ma oleksin olnud tüüpiline eestlane, kes on kinnine ja uusi asju proovida ei taha, siis ma ei saaks hetkel öelda, et ma olen osalenud karnevalil. Pole vahet, et ma ei oska üldse tantsida, olin enne algust ülimalt närvis ja tegin ennast lolliks meie täielikult naeruväärses ja selga valutava panevalt ebamugavas kostüümis. Ma olen enda üle nii uhke ja saan naerda selle üle veel väga pikalt. Selle reisiga ei täitnud ma ainult oma unistust näha karnevali Põhja-Uruguays, vaid reaalselt tantsisin Lõuna-Ameerika suuruselt 4. karnevalil!! Täiesti uskumatu :)

Never say never, because limits, like fears, are often just illusions. - Michael Jordan

Cuidense amigos!   

YFU reis Punta del Estesse

Hola!

Mulle täitsa meeldib see YFU Uruguay süsteem reisidega. Käisime just jällegi, peale 2 kuud, YFU inimestega reisil. Ausalt öeldes ei naudi midagi rohkem, kui koosolemist oma ülemaailmsete sõpradega. Need inimesed teavad nii hästi, mida ma tunnen. Meil kõigil on küll erinevaid probleeme, aga nemad on ainukesed, kes reaalselt teavad, mida ma läbi elan.

12 + 1 La Mano taustal

YFUga kolmas reis, nagu pealkiri vihjab, oli Punta del Estesse, kus ma hetkel ise asun ja olin ka juba enne reisi algust olnud kaks nädalat. Siin asub kuulus Los Dedose (sõrmed) või La Mano (käsi) skulptuur. Reis algas esmaspäeval, 18. veebruaril ja lõppes nädal tagasi, 22. veebruaril. Selle korraldamisega oli tegelikult väga palju jamamist ja peaaegu oleks see täielikult ära jäetud, sest liiga vähesed inimesed registreerisid ennast, aga viimasel kahel päeval enne reisi tahtsid veel kaks vahetusõpilast tulla ja lõpuks toimus reis 12 inimesega. Meile öeldi, et aastate jooksul pole kunagi käinud ühelgi reisil nii vähe inimesi, aga sellegipoolest oli see minu arust üks toredamaid reise ja kindlalt üks emotsiooniderohkemaid. Sain oma meelt veelgi tuulutada hostperest ja sugulastest ning sain meelerahu paljudes asjades.

Esimesel päeval olid kõikide tunded ülevad ja kallistuste jagamiseks läks väga kaua aega, mis siis, et ainult 11 inimesele oli neid anda. Ülejäänud päev ja üldse terve reis oli üldiselt väga rahulik, aga see oli kindlalt siiani mu lemmikreis. Peamiselt käisime rannas, kus igapäevaselt rand, värske õhk, mitu korda päevas ujumas käimine ja öösiti umbes 3-5 tundi magamine väsitasid mind nii palju, et pärast reisi magasin 15 tundi.  Ma pole mitte kunagi nii väsinud olnud kui pärast seda reisi. Sellegipoolest nautisin iga hetke sajaga, küll poollahtiste silmadega. Esimese päeva öösel läksime ka hosteli lähedal asuvasse randa kõik koos, et näha mingeid helendavaid elukaid vees, keda kahjuks selles rannas sellel ööl polnud. Olime rannas kuni kell sai 2 öösel ning isegi peale seda ei tahtnud keegi minna magama, kuigi väsimust oli näha kõigi silmist. Magama saime alles kell 4.

Lu ehk Lucia, YFU Uruguay vabatahtllik

Teisel päeval läksime Punta del Estesse. Meie ööbimispaik oli umbes 15 minuti kaugusel linnast. Meil oli reisi alguses valik, kas hakkame külastama linnu ja erinevates randades käima bussiga, mis võtaks aega kaks korda rohkem, või Pablo, kes oli selle reisi korraldaja, minikaubikuga. Muidugi valisime kaubiku, mille ainuke miinus oli see, et enamik inimestest pidid istuma maas nagu kilud karbis, aga see ei paistnud kedagi morjendavat ning tegi kogemust veelgi lahedamaks. Mina ja prantslanna  Lea saime istuda õnneks ees, pinkidel, kuigi mina olin surutud Pablo ja Lea vahele. Puntas ühines meiega ka Pedro, mu noorim hostvend. Käisime rannas ning tegime ka Los Dedose skulptuuriga pilti. Peale seda oli meil vaba aega 2,5 tundi, millest ühe tunni mina ning mu lemmiksakslane Kathi magasime ühe jäätisekohviku laua peale toetudes, süles kotid nodiga, et keegi neid ära ei saaks varastada. Hiljem oli tuju kohe palju parem ning ülejäänud õhtu ei tundnud ennast laibana :)

Üritasin äratada Anna Marie'd üles, aga jäin hoopis koos temaga magama

Johannes püüdis kinni väga hea hetke

Vasakult: uruguaylane Lu, sakslane Triziah, mina (muidugi kõige pikem), Anna Marie USAst, Kathi Saksamaalt

Tegime nalja Kathiga, et me oleme 100% erinevad välimuselt teineteisest, nagu must ja valge koer

Imeliste päikeseloojangute maa

Kolmanda päeva ehk 20. märtsi hommikul läks üks sakslanna meie seast Ed Sheerani kontserdile, mis toimus Montevideos, mistõttu allesjäänutega võtsime suuna jällegi hosteli juures asuvasse randa ning hiljem Jose Ignacio linna, mis asub Puntast umbes 17 kilomeetri kaugusel. Teel sinna ning tagasi sõitsime üle silla, mis on lainetekujuline ehk liblikaid olid kõhus ikka korralikult, isegi peale viiendat korda sillast üleminekul. Arvatavasti on Jose Ignacio üks kõige kallimaid linnasid, kus ma kunagi käinud olen. Ühe frappucino hind oli 8 eurot ning kahepalline jäätis maksis 10 eurot. Kõigi rahakottide õnneks olime seal linnas vähest aega.

sakslanna Emiliaga 

sakslanna - sakslanna - sakslanna - eestlane - eestlanna - ameeriklanna - sakslane - sakslanna - soomlane - sakslanna - prantslanna - uruguaylane ehk meie pisike grupp Jose Ignacios

Neljandal päeval tahtsime minna Isla Gorritile, mis on väike saar, kuhu saab minna viie minutiga Punta del Estest, aga kuna oli mõõn, siis laevad ei saanud liikuda. Kõikide meeleolu oli seda teada saades suhteliselt madal, sest kell oli alles 9 hommikul, aga õues oli ülimalt palav ning kellelgi motivatsiooni liikuda polnud. Selle asemel läksime Punta del Este randa. Meiega olid ka hommikul ühinenud taanlanna Anna, soomlanna Katariina ja Soome tüdruku hostvend Giovanni. Lõunasöögiks jõudsime tagasi hostelisse ning hiljem võtsime ette 14 kilomeetrise jalgsi rännaku hostelist Casa Pueblosse ja tagasi. Peale seda rännakut ei kavatsenud keegi enam kõndida sellel õhtul, sest jalad tulitasid ning peaaegu kõikidel tüdrukutel olid nahad kintsude vahelt katki kõnnitud. Sellegipoolest oli väga väga meeleolurikas kõnnak ning kõik olid õnnelikud, et said kilosid põletada. Öösel läksime jalavalust hoolimata randa, tegime seal lõkke ja sõime alfahore. Ühel hetkel, kui tagasiteel olime,  tabas mind ning mu vahetusõpilastest parima sõbranna Anna Mariega USAst arusaamine, et nelja kuu pärast on see meie aasta siin läbi ning me näeme kes-teab-millal. Üleüldse oli see jube melanhoolne õhtu.

Meile öeldi, et number kolme peal peame tegema mingi poosi. Sellega seoses tahaks juhtida tähelepanu minu jalgade värvi erinevusele ja Johannese poosile, kes on pildil kõige parempoolne :)

Mulle kõige lähedasemateks saanud vahetusõpilased. Vasakult: Anna Marie USAst, Kathi Saksamaalt, mina ja Katariina ehk Kata Soomest

Lihtsalt üks armas pilt mu armsatest saatusekaaslastest

Mu kõige armsam Kathi Casa Pueblo taustal

Casa Pueblo väljast. Kahjuks sisse ei läinud, aga selle asemel saime käia Isla Gorritisel

Los Dedos, Punta del Este. Jalad said korralikult kõrvetada liival, sest plätude peale meist keegi ei mõelnud

Väsimus oli suur, aga pildi jaoks ju peab

Punta del Estes.
soomlane - eestlane - ameeriklane - sakslane - taanlane

Viimase päeva hommikul pidime oma asjad valmis panema juba kella 8.30ks hommikul ning ega kellegi näost rõõmu polnud just näha, sest kõik olid maganud kuskil 3 tundi (k.a. mina, minnes magama kõige viimasena). Õnneks aga muutus kõigi meeleolu märgatavalt, kui saime teada, et saame lõpuks ometi minna Isla Gorritile. See oli hea uudis ka Pablole, sest ta polnud kordagi seal käinud, kuigi on ometi uruguaylane. Olime saarekesel umbes kaks tundi, võtsime päikest ning käisime ujumas. Selleks päevaks oli kõigil otsas päikesekreem ja kui kellelgi oli, siis seda oli alles ainult selja jaoks. Isegi mina, kes ma peaaegu kunagi ära ei põle, sain kätele ja ülaseljale suhteliselt suure põletuse, nii et tagasi jõudes oli raske selili magada. Muidugi polnud see võrreldav USAst pärit Anna Marie'ga, kelle tervel kehal oli päikese tõttu põletuse laike. Täpselt kell 14 päeval hakkasid kõik minema bussi peale, et sõita Montevideosse ja sealt tagasi oma kodudesse. Mulle tuli järgi mu tädi, kellega koos läksime Puntasse, kus viibisime viimased kaks nädalat. Lahkuminek oli kurb, aga teadsin, et näen kõiki uuesti mais aasta lõpu orientatsioonil ja Buenos Airese tripil. Paari inimest näen juba homme Artigases toimuval karnevalil :)

Samal ajal, kui teised vaatasid saarekesel loodust, siis meie istusime varjus, sest kõigil oli päikesest paha olla.
Vasakult: soomlane Aukusti, eestlane Johannes, sakslane Kathi ja ameeriklane Anna Marie

Siiamaani imelik vaadata, kuidas männid kasvavad palmipuude kõrval

Kuigi selle reisi jooksul ei näinud me ühtegi ajalooliselt tähtsat kohta või skulptuuri ning ei teinud midagi oluliselt suurt, siis oli see kindlalt üks mu lemmikumatest nädalatest, mis jääb meelde veel väga pikaks ajaks. Peale reisi on mu tunded olnud nagu ameerika mäed. Ühel päev tunnen ma ennast ülimalt hästi, järgmisel päeval ärgates on mul tunne nagu ma ei suudaks seda aastat enam jätkata. Sellest hoolimata üritan hoida oma pea püsti ning just YFU inimestega reisidel koos veedetud aegade pärast ei taha ma koju minna, sest ma ei tea kunagi, millal ma neid inimesi uuesti näen. Samuti on alati peale neid reise mul uusi lugusid sõpradele rääkida. Mäletan, kuidas ühel päeval olin nii väsinud, et hommikusööki süües, kui tahtsin küsida võid ja ei tulnud kohe meelde, kuidas see oli, hakkasin nii kõvasti naerma, et kõht hakkas valutama ning pisarad jooksid, aga kuidagi muutus naer nutuks ja vastupidi. Nii ma siis nutsin-naersin-nutsin seal söögilaua ääres oma viis minutit, üritades aru saada, mis mul täpselt viga on. Siiani pole päris kindel. Selliseid lugusid on nendelt reisidelt veel küllaga ning just tänu reisidele saan alati aru, kui laheda teekonna olen ette võtnud ning kui tore elu tegelikult vahetusõpilasel on – oma tõusude ja mõõnadega, kuid alati põhimõttega per aspera ad astra – iga päevaga tugevamaks, iseseisvamaks ja eneseteadlikumaks saades!

Vahepeal oli Eesti iseseivuspäev ning pidasin seda meeles siin kaugel, lauldes 24. veebruari esimestel minutitel, nagu korralik eestlane, Eesti hümni 

Cuidense amigos!

Pere külaskäik ehk kaks nädalat akude täislaadimist

Hola!

Imelik on mõelda, et olen olnud Uruguays juba üle kuue kuu ehk poole aasta. Sellest peagi kolm kuud on olnud mul suvevaheaeg ning just siis, kui vaheaeg hakkas üksluiseks muutuma, tulid mulle külla mu vanemad ja õde. 

23. jaanuaril ärgates ei suutnud ma oma naeratust varjata. Ärkasin varem kui tavaliselt, et veel viimased asjad ära pakkida ning käia pesemas. Kell 13.10 astusin bussi peale, et hakata liikuma lennujaama poole. See oli 3 tundi enne seda, kui mu vanemad maandusid, ikka varuga, sest mis seal salata – ootasin neid juba pikalt siia. Muidugi on tegu minuga ja ma suutsin minna selle bussi peale, mis ei läinud kohe üldse mitte otse bussijaama, kust oleksin pidanud minema edasi lennujaama. Selle asemel läksin bussi peale, mis läks esiteks Montevideosse kaks tundi ja lõpuks ei jõudnud isegi bussijaama. Pidin maha minema peatuses, mille asukoht oli täiesti tundmatu. Lõpuks jõudsin siiski oma hispaania keele oskuse ja Google Mapsi (jumal õnnistagu seda) abil peale kolme tundi lennujaama. Tervel sellel teel oli mul ka kaasas mate, mida lennujaamas vanemaid oodates jõin elevusest liiga palju. Mate sisaldab suures koguses kofeiini, mistõttu suutsin ma seda endale neid oodates nii palju sisse juua, et käed liigsest kofeiinist värisesid korralikult ja jalad kõndides tudisesid all. Õnneks hakkas minuga sellel ajal, kui ma vanemaid ootasin, üks vanem proua rääkima, kes samal ajal ootas om 24-aastast tütart, kes töötas Brasiilias ja keda ta polnud 7 kuud näinud. Ta teadis isegi seda, kus Eesti asub.

Võite näha meie nägudelt, kui õnnelikud me olime taaskohtumise üle. Käes hoian seda kurikuulsat matet, mida tarbisin suures elevuses liigselt

Vanemaid nähes oli õnn nii suur, et ma ei suutnud pisaraid tagasi hoida. Pärast intensiivset kallistamist ja rendiauto kättesaamist läksime sööma ning muljetasime pikalt elust siin ja seal. Liisa (mu õde) nendega Uruguaysse ei tulnud, sest samal päeval, kui mu vanemad hakkasid Montevideo poole Tallinna lennujaamast startima, läks Liisa Tšiili, kus ta oli viis aastat tagasi vahetusõpilane, et külastada enne Uruguaysse tulemist ka paar päeva oma hostpere ja sõpru. Samal õhtul kohtasid mu vanemad ka hostvanemaid. Kõik tundus kuidagi imelik, aga samas kuidagi nii õige. Paljud vahetusõpialsed ei taha just selle momendi pärast oma vanemaid külla endale vahetusaasta jooksul. Kardetakse, et kahe maailma kokkupanemine põhjustab liigseid ebamugavusi. Muidugi ka seda võib juhtuda, aga minu jaoks oli see ainuõige valik ja muidugi ei suutnud ma jätta ka naeratamist seal, sest õnnetunne oli nii suur. See kohtumine nende vahel aga ei jäänud viimaseks ning nii nemad kui ka mu õde nägid mu hostpere ja sugulasi veel kaks korda. Ma ei osanud arvata, et selline olukord paneb mind mõistma veel rohkem, kui õnnelik ma olen, et tulin vahetusaastale, ning kui on raske aeg ja igatsen pere, siis tean, et varsti olen juba kodus ning seal ootab mind perekond, kes armastab mind üle kõige. Tunded ei saaks olla rohkem vastastikused :)

Teisel ning kolmandal päeval käisime Montevideo peal ringi, külastasime Uruguay parlamendihoonet vaatamas, vaatasime üle Vabaduse platsi, kus on Uruguay riigikangelase Artigase mauseolum ehk sarnaselt nagu venelased hoiavad Moskva kesklinnas Lenini surnukeha vaatamiseks, on sama Artigasega, aga neil on ainult tuhk alles. Samuti käisime Montevideo vanalinnas ning sõime kohustuslikku dulce de leche jäätist. Sama tegime nädal aega hiljem ka Liisaga ning ausalt öeldes oli päris uhke rääkida asju neile millegi kohta, mida nemad ei teadnud, sest seda ei juhtu just tihti, kui mina neile midagi uut õpetan. Alati on olukord vastupidine.

Palacio Legislativo ehk Uruguay parlamendi hoone seestpoolt

Muidugi pidime ära käima ka Montevideo sildi juures

Peale viit kuud nägemist oli arutamist küllaga

Mu tervele perele meeldivad selfied ehk pidime ühe ka ikka tegema parlamendis

Lihtsalt üks armas pilt issiga ja jällegi parlamendis. Uruguay parlamendi raamatukogu on Uruguay suurim ning avatud ka uruguaylastele. Seal on raamatuid kõikides kõige suurtemates keeltes maailmas.

Issi nautis dulce de lechet sajaga :)

Kahjuks pidin aga samal päeval, kui mu õde Uruguaysse jõudis, minema YFU keskaasta seminarile (KAS). Õnneks üritus toimus ainult kaks päeva ning sain ülejäänud aja veeta koos oma perega. Samal ajal, kui mina olin KASil, käisid emme, issi ja Liisa Punta del Estes, kus neile oli väga meeldinud. Peale KASi, kui lõpuks oma õde nägin, siis pisarate voog oli suur ning kallistusest ei tahtnud no kohe üldse teda lahti lasta. Järgmisel päeval võtsime suuna Argentina pealinna Buenos Airesesse (otsene tõlge: Ilusad Õhud) poole. Seal veetsime 4 päeva ning see oli kindlalt mu lemmikosa terve reisi jooksul. Jõudsime Buenos Airesesse üpriski hilja, aga läksime siiski sööma. Pärast õhtusööki jäime ülimalt suure paduvihma kätte. Vett kallas nii palju, et lõpuks käisin paljajalu, mida pole isegi Eesti tänavatel teinud, aga sellel hetkel polnud vahet. Tänavad olid arvatavasti puhtamad kui iialgi varem. Hotelli jõudes oli kõikide aluspesu isegi märg, sest pidime selle paduvihma ja äikesetormi käes 15 minutit kõndima. Meil issiga oli lõbu meeletult, sest nägime kuidas emme ja Liisa jooksid, aga sama märjaks saime ikkagi kõik.

Paar pilti ka KASilt. Tüdrukutel oli igav, kui poisid mängisid pokkerit ehk kõige pikemate juustega poisid said endale pähe patsid. Tüdrukud taga: Anna Marie USAst ja Hanna Norrast

Vasakult: Quest Kanadast, Anton Taanist, Freek Hollandist ja Louise Belgiast

Enne, kui läksime Argentinasse, käisime muuseumis, mis rääkis Uruguay diktaatorilikust ajast.
Soovitan vaadata filmi "The Twelve Year Night". Räägib samast ajast.

Teise päeva hommikul läksime kohe linna peale. Mõtlesime et lähme hop-on hop-off bussi peale, aga see jäi kahjuks ära, sest toimus suur meeleavaldus. Ühe suurima Argentina erakonna pooldajad olid kokku kogunenud ning marssisid ühelt suurimalt tänavalt presidendi lossini. Sellel päeval küll nägime ära presidendi lossi, aga sealt pidime võtma metroo, et minna vaatama Recoleta surnuaeda, kuhu on maetud Evita Peron, ühe Argentina presidendi naine, kes oli ülimalt tuntud ja keda on võrreldud printsess Dianaga. Surnuaed oli hiiglaslik ning ornamendid igal platsil olid väga suursugused ning oli imelik mõelda, et neis on surnud inimesed. Kolmas päev oli arvatavasti mu lemmik, sest saime lõpuks minna hop-on hop-offile. Nägime peaaegu tervet Buenos Airest ning kindlalt minu lemmikosa sellest oli La Boca linnaosa. Kes ei tea, siis Argentina üks tähtsamaid jalgpalliklubisid on Boca ning selles linnaosas asus selle klubi väljak ning igal nurgal oli näha mõjutusi sellest. Üks põhjustest veel, miks see mulle meeldis oli see, et terve linn oli väga elav, iga maja oli oma värvi, restoranides käis tango muusika ning esinesid tango tantsijad. Selle päeva õhtul käisime ka ise õppimas ning vaatamas tangot. Pole juba ammu midagi nii ilusat näinud.

Esimesel päeval toimunud meeleavaldus

Emme ja issi, meeleavaldust on ka taga näha

Sõsaraga. Taga on näha rivi Evita ja ta pere puhkamispaiga juurde minevat rivi :)

La Boca linnaosas. Aknal on kuju Argentina paavst Fransiscusest, kes käis ka Eestis

Terve linnaosa oli Paavst Fransiscuse ja Maradona ehk Argentina jalgpallilegendi kujusid täis

Nagu näha, siis kõigile meeldis see sein :)

Kunagi ei ütle "Ei" matele

Lihtsalt toredad kujud La Bocas

Lill, mis avaneb päeval valguse ja soojuse peale

Õhtu tangot vaadates ja õppides

Vaadake, kui ilus pere mul on (kahjuks venna puudu)

Argentinast hakkasime tagasi tulema kell üks päeval ning õhtupooliku veetsime Colonia linnas. See on väike ja vana Uruguay linnake ühe tunni kaugusel praamiga Buenos Airesest. Peale seda käisime kiirelt läbi Canelonesest, kuhu olime jätnud oma riided ning mina jäin sinna ka ööseks, et aega veeta teiste vahetusõpilastega, kes olid meile külla tulnud. Hommikul tulid ka vanemad ning õde, sõime asadot ning ajasime kõik koos juttu. Järgmise päeva õhtul käisime õhtusööki söömas koos Pedro, Felipe ja mu perega. Pärast seda pidin kahjuks juba hüvasti jätma vanematega, kes hakkasid varahommikul Eesti poole minema. Võite arvata, et eriti kerge neile head aega öelda uuesti ei olnud, valasime koos paar pisarat, aga õnneks teadmine, et varsti olen kodus, tegi asja kergemaks. Ülejäänud 3 päeva käisime Liisaga jällegi Montevideos ringi.

Hommik peale vahetusõpilaste tulekut. Pedro hoiab ümbert kinni Johanneselt, teiselt Eestist pärit vahetusõpilaselt, kes magab

Pidime veel viimastel päevadel ka kindlalt ära käima uuesti Montevideo sildi juures, et ka Liisa seda näeks

Pilt on tehtud viimasel päeval Argentinas. Nägudelt on näha, kui õnnelikud me olime jäätise üle

Pilt on tehtud esimesel päeval, enne kui läksime sööma ja kõik riided olid läbimärjad

Viimasel õhtul sõsaraga, mõlemad olime tegelikult haigeks jäänud

Need kaks nädalat koos perega olid nagu akude täislaadimine. Olin juba väsinud niisama tiksumisest. Nüüd tunnen, et olen palju rõõmsam ja mul on palju rohkem energiat teha asju ning kohtuda inimestega. Samuti on jäänud kojuminekuni natukene rohkem kui 4 kuud ja olen äärmiselt õnnelik, et nägin vahepeal OMA inimesi ning nad said ka panna lõpuks minu jutud päris eluga kokku. Arvatavasti ainult mina ei andnud neile südamerahu, vaid nemad andsid mulle samuti. Nüüd tean, et saan hakkama ka ülejäänud ajaga, ma tean, et nendega on kõik korras ning varsti oleme juba igapäevaselt koos. Hetkel pean veel sajaga nautima siinset elu :)

Lõpetuseks üks väike pilt ka mu kutsast kodus. Olen seda pisikest ikka kohutavalt igatsenud

Cuidense amigos!