YFU reis Punta del Estesse

Hola!

Mulle täitsa meeldib see YFU Uruguay süsteem reisidega. Käisime just jällegi, peale 2 kuud, YFU inimestega reisil. Ausalt öeldes ei naudi midagi rohkem, kui koosolemist oma ülemaailmsete sõpradega. Need inimesed teavad nii hästi, mida ma tunnen. Meil kõigil on küll erinevaid probleeme, aga nemad on ainukesed, kes reaalselt teavad, mida ma läbi elan.

12 + 1 La Mano taustal

YFUga kolmas reis, nagu pealkiri vihjab, oli Punta del Estesse, kus ma hetkel ise asun ja olin ka juba enne reisi algust olnud kaks nädalat. Siin asub kuulus Los Dedose (sõrmed) või La Mano (käsi) skulptuur. Reis algas esmaspäeval, 18. veebruaril ja lõppes nädal tagasi, 22. veebruaril. Selle korraldamisega oli tegelikult väga palju jamamist ja peaaegu oleks see täielikult ära jäetud, sest liiga vähesed inimesed registreerisid ennast, aga viimasel kahel päeval enne reisi tahtsid veel kaks vahetusõpilast tulla ja lõpuks toimus reis 12 inimesega. Meile öeldi, et aastate jooksul pole kunagi käinud ühelgi reisil nii vähe inimesi, aga sellegipoolest oli see minu arust üks toredamaid reise ja kindlalt üks emotsiooniderohkemaid. Sain oma meelt veelgi tuulutada hostperest ja sugulastest ning sain meelerahu paljudes asjades.

Esimesel päeval olid kõikide tunded ülevad ja kallistuste jagamiseks läks väga kaua aega, mis siis, et ainult 11 inimesele oli neid anda. Ülejäänud päev ja üldse terve reis oli üldiselt väga rahulik, aga see oli kindlalt siiani mu lemmikreis. Peamiselt käisime rannas, kus igapäevaselt rand, värske õhk, mitu korda päevas ujumas käimine ja öösiti umbes 3-5 tundi magamine väsitasid mind nii palju, et pärast reisi magasin 15 tundi.  Ma pole mitte kunagi nii väsinud olnud kui pärast seda reisi. Sellegipoolest nautisin iga hetke sajaga, küll poollahtiste silmadega. Esimese päeva öösel läksime ka hosteli lähedal asuvasse randa kõik koos, et näha mingeid helendavaid elukaid vees, keda kahjuks selles rannas sellel ööl polnud. Olime rannas kuni kell sai 2 öösel ning isegi peale seda ei tahtnud keegi minna magama, kuigi väsimust oli näha kõigi silmist. Magama saime alles kell 4.

Lu ehk Lucia, YFU Uruguay vabatahtllik

Teisel päeval läksime Punta del Estesse. Meie ööbimispaik oli umbes 15 minuti kaugusel linnast. Meil oli reisi alguses valik, kas hakkame külastama linnu ja erinevates randades käima bussiga, mis võtaks aega kaks korda rohkem, või Pablo, kes oli selle reisi korraldaja, minikaubikuga. Muidugi valisime kaubiku, mille ainuke miinus oli see, et enamik inimestest pidid istuma maas nagu kilud karbis, aga see ei paistnud kedagi morjendavat ning tegi kogemust veelgi lahedamaks. Mina ja prantslanna  Lea saime istuda õnneks ees, pinkidel, kuigi mina olin surutud Pablo ja Lea vahele. Puntas ühines meiega ka Pedro, mu noorim hostvend. Käisime rannas ning tegime ka Los Dedose skulptuuriga pilti. Peale seda oli meil vaba aega 2,5 tundi, millest ühe tunni mina ning mu lemmiksakslane Kathi magasime ühe jäätisekohviku laua peale toetudes, süles kotid nodiga, et keegi neid ära ei saaks varastada. Hiljem oli tuju kohe palju parem ning ülejäänud õhtu ei tundnud ennast laibana :)

Üritasin äratada Anna Marie'd üles, aga jäin hoopis koos temaga magama

Johannes püüdis kinni väga hea hetke

Vasakult: uruguaylane Lu, sakslane Triziah, mina (muidugi kõige pikem), Anna Marie USAst, Kathi Saksamaalt

Tegime nalja Kathiga, et me oleme 100% erinevad välimuselt teineteisest, nagu must ja valge koer

Imeliste päikeseloojangute maa

Kolmanda päeva ehk 20. märtsi hommikul läks üks sakslanna meie seast Ed Sheerani kontserdile, mis toimus Montevideos, mistõttu allesjäänutega võtsime suuna jällegi hosteli juures asuvasse randa ning hiljem Jose Ignacio linna, mis asub Puntast umbes 17 kilomeetri kaugusel. Teel sinna ning tagasi sõitsime üle silla, mis on lainetekujuline ehk liblikaid olid kõhus ikka korralikult, isegi peale viiendat korda sillast üleminekul. Arvatavasti on Jose Ignacio üks kõige kallimaid linnasid, kus ma kunagi käinud olen. Ühe frappucino hind oli 8 eurot ning kahepalline jäätis maksis 10 eurot. Kõigi rahakottide õnneks olime seal linnas vähest aega.

sakslanna Emiliaga 

sakslanna - sakslanna - sakslanna - eestlane - eestlanna - ameeriklanna - sakslane - sakslanna - soomlane - sakslanna - prantslanna - uruguaylane ehk meie pisike grupp Jose Ignacios

Neljandal päeval tahtsime minna Isla Gorritile, mis on väike saar, kuhu saab minna viie minutiga Punta del Estest, aga kuna oli mõõn, siis laevad ei saanud liikuda. Kõikide meeleolu oli seda teada saades suhteliselt madal, sest kell oli alles 9 hommikul, aga õues oli ülimalt palav ning kellelgi motivatsiooni liikuda polnud. Selle asemel läksime Punta del Este randa. Meiega olid ka hommikul ühinenud taanlanna Anna, soomlanna Katariina ja Soome tüdruku hostvend Giovanni. Lõunasöögiks jõudsime tagasi hostelisse ning hiljem võtsime ette 14 kilomeetrise jalgsi rännaku hostelist Casa Pueblosse ja tagasi. Peale seda rännakut ei kavatsenud keegi enam kõndida sellel õhtul, sest jalad tulitasid ning peaaegu kõikidel tüdrukutel olid nahad kintsude vahelt katki kõnnitud. Sellegipoolest oli väga väga meeleolurikas kõnnak ning kõik olid õnnelikud, et said kilosid põletada. Öösel läksime jalavalust hoolimata randa, tegime seal lõkke ja sõime alfahore. Ühel hetkel, kui tagasiteel olime,  tabas mind ning mu vahetusõpilastest parima sõbranna Anna Mariega USAst arusaamine, et nelja kuu pärast on see meie aasta siin läbi ning me näeme kes-teab-millal. Üleüldse oli see jube melanhoolne õhtu.

Meile öeldi, et number kolme peal peame tegema mingi poosi. Sellega seoses tahaks juhtida tähelepanu minu jalgade värvi erinevusele ja Johannese poosile, kes on pildil kõige parempoolne :)

Mulle kõige lähedasemateks saanud vahetusõpilased. Vasakult: Anna Marie USAst, Kathi Saksamaalt, mina ja Katariina ehk Kata Soomest

Lihtsalt üks armas pilt mu armsatest saatusekaaslastest

Mu kõige armsam Kathi Casa Pueblo taustal

Casa Pueblo väljast. Kahjuks sisse ei läinud, aga selle asemel saime käia Isla Gorritisel

Los Dedos, Punta del Este. Jalad said korralikult kõrvetada liival, sest plätude peale meist keegi ei mõelnud

Väsimus oli suur, aga pildi jaoks ju peab

Punta del Estes.
soomlane - eestlane - ameeriklane - sakslane - taanlane

Viimase päeva hommikul pidime oma asjad valmis panema juba kella 8.30ks hommikul ning ega kellegi näost rõõmu polnud just näha, sest kõik olid maganud kuskil 3 tundi (k.a. mina, minnes magama kõige viimasena). Õnneks aga muutus kõigi meeleolu märgatavalt, kui saime teada, et saame lõpuks ometi minna Isla Gorritile. See oli hea uudis ka Pablole, sest ta polnud kordagi seal käinud, kuigi on ometi uruguaylane. Olime saarekesel umbes kaks tundi, võtsime päikest ning käisime ujumas. Selleks päevaks oli kõigil otsas päikesekreem ja kui kellelgi oli, siis seda oli alles ainult selja jaoks. Isegi mina, kes ma peaaegu kunagi ära ei põle, sain kätele ja ülaseljale suhteliselt suure põletuse, nii et tagasi jõudes oli raske selili magada. Muidugi polnud see võrreldav USAst pärit Anna Marie'ga, kelle tervel kehal oli päikese tõttu põletuse laike. Täpselt kell 14 päeval hakkasid kõik minema bussi peale, et sõita Montevideosse ja sealt tagasi oma kodudesse. Mulle tuli järgi mu tädi, kellega koos läksime Puntasse, kus viibisime viimased kaks nädalat. Lahkuminek oli kurb, aga teadsin, et näen kõiki uuesti mais aasta lõpu orientatsioonil ja Buenos Airese tripil. Paari inimest näen juba homme Artigases toimuval karnevalil :)

Samal ajal, kui teised vaatasid saarekesel loodust, siis meie istusime varjus, sest kõigil oli päikesest paha olla.
Vasakult: soomlane Aukusti, eestlane Johannes, sakslane Kathi ja ameeriklane Anna Marie

Siiamaani imelik vaadata, kuidas männid kasvavad palmipuude kõrval

Kuigi selle reisi jooksul ei näinud me ühtegi ajalooliselt tähtsat kohta või skulptuuri ning ei teinud midagi oluliselt suurt, siis oli see kindlalt üks mu lemmikumatest nädalatest, mis jääb meelde veel väga pikaks ajaks. Peale reisi on mu tunded olnud nagu ameerika mäed. Ühel päev tunnen ma ennast ülimalt hästi, järgmisel päeval ärgates on mul tunne nagu ma ei suudaks seda aastat enam jätkata. Sellest hoolimata üritan hoida oma pea püsti ning just YFU inimestega reisidel koos veedetud aegade pärast ei taha ma koju minna, sest ma ei tea kunagi, millal ma neid inimesi uuesti näen. Samuti on alati peale neid reise mul uusi lugusid sõpradele rääkida. Mäletan, kuidas ühel päeval olin nii väsinud, et hommikusööki süües, kui tahtsin küsida võid ja ei tulnud kohe meelde, kuidas see oli, hakkasin nii kõvasti naerma, et kõht hakkas valutama ning pisarad jooksid, aga kuidagi muutus naer nutuks ja vastupidi. Nii ma siis nutsin-naersin-nutsin seal söögilaua ääres oma viis minutit, üritades aru saada, mis mul täpselt viga on. Siiani pole päris kindel. Selliseid lugusid on nendelt reisidelt veel küllaga ning just tänu reisidele saan alati aru, kui laheda teekonna olen ette võtnud ning kui tore elu tegelikult vahetusõpilasel on – oma tõusude ja mõõnadega, kuid alati põhimõttega per aspera ad astra – iga päevaga tugevamaks, iseseisvamaks ja eneseteadlikumaks saades!

Vahepeal oli Eesti iseseivuspäev ning pidasin seda meeles siin kaugel, lauldes 24. veebruari esimestel minutitel, nagu korralik eestlane, Eesti hümni 

Cuidense amigos!