Hola!
Oh kooliaeg, oh kooliaeg, millal sina tuled? Mul on valmis juba pliiatsid ja suled.
Kui ma hakkasin seda blogipostitust kirjutama, siis mul oli koolis kevadvaheaeg ja mõtlesin, et kirjutaksin sellest, kui ise sinna minna ei saa. Nüüdseks on kool jälle peal. Kool on siin teistsugune, kui ma ette kujutasin ja muidugi ei saa seda võrrelda Eesti kooli- ja haridussüsteemiga. Ma olin kuulnud palju jutte teistelt vahetusõpilastelt, kuidas nad oma vahtusaastal veetsid suurema osa ajast koolis ja kool oli nende lemmikkoht. Minu kogemus on täiesti teistsugune.
Ladina-Ameerikas on tavaliselt kombeks, et erakoolides käivad õpilased peavad kandma koolivormi ja riigikoolides koolivorm puudub. Käies ise riigikoolis, siis meil pole koolivormi ja õpilased võivad käia koolis isegi dressides. See on nii, sest kool tahab, et lapsed tunneksid ennast koolis mugavalt.
Olen ka juba varem maininud, et koolipäevad kestavad 7.45st 13.30ni. Lühikeste koolipäevade tõttu ei ole meil koolis ka söögivahetunde. Hommikusöök siin riigis ei oma tähtsust ehk "Kõige tähtsam söögikord päevas" on põhiliselt olematu – suur tass kohvi ja kaks dulce de lechega saia ning minek. Alguses oli see väga imelik ja kõhuga oli mitmeid probleeme (saan ainult öelda, et kõht polnud veel harjunud). Hommiku- ja lõunasöögi vahel on ka peaaegu 6 tundi ehk kõht läheb selle ajaga ikka tühjaks. Umbes kella 10-11 ajal käime klassiõdedega koolist väljas süüa ostmas. Vahetunnid on küll 5 minuti pikkused, aga linna väiksuse tõttu ei ole see probleemiks. Ma üritan seda teha võimalikult vähe, sest Uruguay on ikka väga kallis riik võrreldes Eestiga (poleks seda kunagi uskunud, sest tegu on siiski Lõuna-Ameerikaga).
Alguses mõtlesin, et see on väga mõnus, et koolipäevad on lühikesed, sest ülejäänud päeva saab tegeleda oma asjadega. Enam ma nii ei mõtle. Ma elan üpriski väikses linnas ja enamik klassikaaslastest elavad teistes linnades või linnast väljas ehk nendega koos ajaveetmine peale kooli ei ole võimalik. See tähendab, et peale koolipäeva lõppu lähme koju, sööme lõunat, Pedro käib eraõpetajate juures ja mina samal ajal õpin hispaania keelt või vaatan Netflixi. Kui Pedro koju tuleb, siis me vaatame hostperega koos filmi ja/või samal ajal Pedro teeb kodutöid, käime Pedroga jõusaalis ja nii iga päev. See on muutunud nüüdseks üpriski tavaliseks ja üritan leida tegevusi, et see ei muutuks igavaks. Hakkasin uurima ka võrkpalli trenne Montevideos, aga mu vahetusperele väga ei meeldi see idee, sest linn on suur ja peaksin hakkama seal käima mitme bussiga. Peab lihtsalt vaatama, mis aeg toob :)
Põnevaid juhtumisi koolis:
Kool muidu on üpriski tavaline igapäevaselt – käime kohal ja õpime, aga kaks sündmust on jäänud kõige paremini meelde.
Kui ma koolis alles hakkasin käima, siis kõik klassi- ja koolikaaslased olid väga uudishimulikud, et kes ma olen, kust ma tulen jne (v.a. esimene päev, kus keegi ei julgenud minuga rääkida :)). Umbes 2. nädalal läksime koos kahe klassiõega kooli lähedal olevasse poodi, sest neil oli kõht tühi. Ma vaatasin niisama samal ajal ringi ja jäin uudistama alfahore'e, sest neid oli nii palju erinevaid ja tegu polnud suurema poe kui r-kioskiga. Mingi hetk üks tüdrukutest nägi seda ja küsis hispaania keeles, kas meil pole neid Eestis. Vastates ei, siis ta võttis selle enda kätte ja ütles, et ostab selle mulle. Ma üritasin küll kõrvale puigelda, aga see aidanud. Teine tüdruk ühines ka ja nad ostsid mulle lõpuks viis asja. Ma olin väga segaduses, et kuidas see juhtus, sest sellist asja Eestis ei juhtuks.
Siiani imestunud :) |
Rääkides kingitustest, siis need klassiõed pole olnud siiamaani ainukesed, kes on tulnud kooli mulle mõeldud kingitusega. Peale kommi-juhtumit, nädal aega hiljem, tuli üks tüdruk kooli Peñaroli särgiga (Peñarol on üks kahest tähtsamaist jalgpalliklubist Uruguays, teine on Nacional. Terve riik on jagatud kaheks, vahel isegi perekonnad: ühed pooldavad Peñaroli, teised Nacionali). Kõik algas sellest, et ühel päeval klassiõed rääkisid, kes keda pooldavad ja minult küsiti ka seda. Kuigi ma kumbagi klubi väga ei tea, aga olin Peñarolist rohkem kuulnud ja hostisa Gustavo ning vanim hostvend Patricio on selle pooldajad, siis vastasin Peñarol. Järgmisel päeval sain kingituseks pildil oleva särgi koos kirjaga, mis ütles, et ma kannaks seda särki uhkusega.
Veel pole saanud särki selga, aga oktoobris peaks toimuma Montevideos Peñaroli-Nacionali mäng, kuhu plaanis hostisaga minna |
Pedro postitas sellest ka oma Instagrami story'sse, kus oli särki näha ja pani pealkirjaks: "Kõik annavad Elisele asju, aga ta ei saa aru miks." Selle peale kirjutas üks mu sõpradest ja tulihingeline Nacionali pooldaja, et ma ei tohi kunagi seda särki kanda ja ostab mulle õige Nacionali särgi suveniiriks. Need särgid on umbes 60 eurot ehk ma pidin teda veenma, et ma tegelikult ei tea nendest klubidest midagi. Õnneks suutsin ta sellega ümber veenda :) Ma teadsin siia tulles, et inimesed siin on väga avatud ja lahked, aga ei osanud uskuda, et midagi sellist juhtuks.
Teine väga meeldejääv mälestus oli umbes kaks nädalat tagasi, kui filosoofia õpetajal oli sünnipäev. Igal klassil on kombeks tuua sellel päeval kooli kooki, alfahore'e ja muid maiustusi, et seda tähistada. Ta on ka ainuke õpetaja, kelle sünnipäeva nii tähistatakse, sest ta on armastatud kõigi poolt. Koolile see väga ei meeldi, aga siiani pole see takistanud ühtegi klassi.
Filosoofia õetaja Elisa, ta oli ülimalt õnnelik kui küsisin (Pedro abiga), kas võin temaga pilti teha |
Erinevused Eesti ja Uruguay kooli vahel:
Kool on minu jaoks käinud juba peaaegu 2 kuud ja sõprade ja tuttavate käest kuulen suhteliselt tihti küsimust: "Et noh... kuidas siis sinu Eesti kool erineb Uruguay koolist?"
Tahan lihtsalt mainida, et jutt käib ainult minu Eesti kooli (Tallinna Inglise Kolledž) ja Uruguay kooli (Liceo Nr.1 Tomas Berreta) erinevustest ja kuidas mina näen neid koole ehk kui keegi tunneb ennast puudutatuna, siis pole põhjust.
* Kooliaasta on teistpidi. Kooliaasta algab siin märtsis ja lõpeb novembri keskel/detsembris ehk mul hakkab kahe kuu pärast jälle peaaegu 4 kuud kestev suvevaheaeg.
* Kodutööde hulk on peaaegu olematu.
* Nagu varem olen maininud, siis koolis käiakse 12 aastat, millest 9 on kohustuslikud. Esimest kuut aastat kutsutakse algkooliks (hispaania keeles: escuela), ülejäänud kuut aastat gümnaasiumiks (hispaania keeles: liceo).
* Tüdrukud käivad koolis seljakottidega, mis on siiani natuke imelik, sest Eestis kasutasin seda viimati algkoolis.
* Hommik algab põsemusidega kõigile, keda tean. Uruguays on kombeks tüdrukutele anda üks põsemusi paremale põsele. Poisid löövad patsu omavahel (see ei ole ainult koolis nii, vaid kohtudes uue inimesega antakse samuti põsemusi. Uruguay on ainuke riik, kus mehed/poisid teevad üksteisele põsemusi).
* Söögivahetundi pole.
* Vahetunnid on 5 minutit pikad. Eestis olid 10 minutit.
* Lapsed söövad tunni ajal ja olenevalt õpetajast pakutakse õpetajale ka.
* See on normaalne, kui järsku hakatakse õpetajaga tunni ajal rääkima hoopis teisest teemast näiteks pidudest.
* Presentatsioone siin ei osata teha, sest neid tavaliselt ei tehta. Mu klass pidi tegema presentatsiooni Uruguay ajaloost 17.-18. sajandil. Eestis oleksid õpetajad väga pahaseks saanud ja pannud halvema hinde selliste presentatsioonide eest
* Enamikes klassides pole isegi projektorit, mis on veider, sest Eestis on see pea kõikides klassides.
* Nagu enamikes Ladina-Ameerika riikides, siis inimeste inglise keele tase on nagu meil 1. klassi lastel. Minu hostpere ei kuulu nende hulka.
* Koolis õpitakse ainult inglise keelt võõrkeelena. Need tunnid põhiliselt koosnevad ka väga kergetele küsimustele vastates, näiteks: "What is you name?" "How old are you?" "Who are in your family?". TIKis õppisin peale inglise keele ka vene ja saksa keelt. Kõik on väga imestunud, kui oskan öelda vene keeles tere (see on ka suhteliselt ainuke asi mida oskan öelda).
* Istutakse üheste laudade taga, mida saab liigutada. Väga veider oli alguses see, et need ei olnud klapp-toolid, sest ruumi väga pole istuda nendes.
* Enamik kontrolltöödest tehakse paaris või grupiga.
* Iga aasta lõpus on suured testid, millele järgnevad eksamid selles aines, mille testi läbi kukkusid.
* Koolis käiakse kolmes vahetuses. Mina käin esimeses ehk hommikuses, kui meil kool lõppeb, siis mõndadel alles hakkab ja on kuni kella 7ni. Peale seda on veel üks vahetus kella 12ni ja see on mõeldud täiskasvanutele, kes ei ole omandanud keskharidust.
Jätan teile lõppu siia ühe pildi koos oma klassiõdedega. See oli esimene päev, kus saime kooli minna kampsunitega ja väljas oli soojem kui sees.
Vasakult: mina, Julieta, Muriel ja Martina |
Cuidense amigos!