I'm coming home

Hola!

I'm coming home, I'm coming home. Tell the world that I'm coming home.

Kohvrid on koos ja peale hostpere on kõikidele lähedastele "head aega" öeldud. Või kuidas mu hostisa selle kohta ütleb "Jälle kohtumiseni!"

Ma ei tea, kuidas ennast tunda. Ma tunnen väikest süüd siinsete inimeste ees, sest ma tahan koju. Samas süüd ka teie ees, mu kallid eestlased, sest ma ei taha siit ära tulla veel. Viimastel päevadel olen olnud ühel hommikul ärgates ülimalt õnnelik, sest tean, et juba homme ärkan ma oma voodis. Oma voodis, kus pean kasutama aasta vältel ainult ühte tekki (mitte kolme, et elus püsida) ja magama minnes pole vaja kasutada voodisoojendit. Sellised totrused, nagu ma nende kohta mõtlesin veel peaaegu 11 kuud tagasi, on nii koduseks saanud. Samas võin sama päeva õhtul nutta nii kaua, kuni kõik kohad on tatti täis ja silmad paistes. Ma olen üsna väsinud iseenda tunnetest, tahaks juba natukenegi rahu.

Vaatamata kõikidele raskustele ei kahetse kuidagipidi siia tulekut. Uruguay on selle aastaga saanud minu riigiks. Sõbrad, sugulased, hostvennad ja kõik yfukad on saanud täielikult minu inimesteks ja ma ei vahetaks seda kunagi millegi vastu! Mu sugulastering on aastaga kasvanud tohtult ning olen leidnud oma ellu inimesi, kes tähendavad mulle väga palju! Far in kilometers, close in heart.

Nüüdseks on peetud maha kolm lahkumispidu. Ütleme nii, et pisaraid voolas kohutavalt. Ei taha mõeldagi, mis juhtub paari tunni pärast lennujaamas. Kuigi olen olnud viimastel päevadel pisut mornimas tujus, olen ma nautinud iga hetke. Iga väiksemgi vestlus haarab mind endasse nagu püüaksin saada veel viimaseid mälestusi siit kaasa. Tegin oma parimatele sõpradele, sugulastele ja perele kingid ka. Pisaratelahing hakkas juba siis, 3 nädalat tagasi, kui ostsin esimese osa kingitustest.

Ma olen seda viimast möödunud nädalat oodanud kõik need 11 kuud ja nüüd, kui see on lõpuks käes, tahaksin, et aeg peatuks. Tahaksin, et aeg peetuks ja ma saaksin kasvõi natuke kauem siin olla. Kahjuks või õnneks on see hea, et seda pole võimalik teha. Elu liigub edasi ja ma ei saa sinna midagi teha. Tuleb minna vooluga kaasa ja ennast lasta lõdvaks, et vool sind endasse ei mässiks. Kõige kurvem head aega ma juba tean, et tuleb mu hostvendadega, eriti Pedroga. Ta on sellel aastal saanud täiesti asendamatuks osaks mu elus.

Tahan öelda suur aitäh nüüd teile, mu pere, sugulased, sõbrad, jälgijad, kaasaelajad! Mul on olnud imeline aasta. Ei alanud kõige paremini, aga lõpp tuli sellegipoolest suurepärane. Aitäh kõikidele, kes on olnud osa sellest aastast. Olgugi, et enamus inimesi oli terve aja minust 12 000 km kaugusel. Ilma teieta oleks see aasta olnud mitmetes kordades raskem. Aitäh mu perele, kes mind on terve selle aasta toetanud iga asjaga, millega olen siin hakkama saanud! Aitäh mu sõpradele, kes mulle on vahepeal ikka kirjutanud ja huvi tundnud, kuidas mul siin läheb, ning vajadusel supper nõu andnud!

See on mu viimane blogipostitus siit kaugelt ning tahtsin lihtsalt öelda veel suur aitäh mu blogilugejatele! Seda blogi alustades ei oleks ma kunagi osanud arvata, et see vaatamiste arv nii suureks kasvab. Hetkel seda blogipostitust kirjutades, on mu blogivaatamisi juba 12 115! Alguses alustasin seda siiski põhiliselt enda, mu pere ning sõprade jaoks, et neid asjadega kursis hoida. Nüüd saan tagasisidet ka inimestelt, kelle eksistensist ma ei teadnudki, näiteks mu vanemate kliendid. Südame alt läheb ikka soojaks, kui mõtlen, et ka inimesed kes mind ei tunne, elavad mulle kaasa. Aitäh kõikidele! 

Cuidense amigos!
Nos vemos en un día.

Kõige ilusam koht maailmas!

Hola!

Siiani ei suuda uskuda, mis juhtus ja tänu millele käisin kõige ilusamas kohas maailmas.

Ühel päeval koolist koju jõudes kutsusid hostvanemad mind elutuppa. Seda varem pole juhtunud, sest veedan seal nagunii suurema osa ajast. Närvid olid pingul, sest arvasin, et olen midagi halvasti teinud. Läksin siis väriseva südamega elutuppa, kus hostema oli minu üllatuseks rõõmsa näoga ja ütles: "Elis, meil on sulle üks ettepanek. Kas sa tahaksid minna paariks päevaks kellegagi kahekesi Rio de Janeirosse või Cataratasesse?" Ma ei suutnud kuskil minuti jooksul mitte midagi öelda, ainult vaatasin hostevanemaid suu ammuli. Ma olin täiesti sõnatu.

Arvatavasti juba pealkirjast saite aru, mis sihtkoha ma valisin. See oli nende äramineku kink mulle, poleks kunagi seda oodanud. Rääkisin veel enne seda oma isa ja õega ka, et küsida nende arvamust sihtkoha valiku kohta. Mu vanemad olid enne mulle külla tulekut käinud Rios ning isale see nii suurt muljet ei avaldanud, hiljem ütles seda ka mu nõbu. Nii saigi valitud Cataratas. Pidime sinna minema ka YFUga, aga kuna reis sinna oli liiga kallis, läksime Punta del Estesse. Ausalt öeldes ei suudaks olla õnnelikum, et valisin Cataratase.

Cataratase kosed asuvad Iguazú linnas – Brasiilia poolel Iguaçu, Argentiina ja Paraguay piiril. Paraguaysse need küll ei jõua, aga meie käisime nii Brasiilia kui Argentiina poolel. Pole vist kunagi kaks päeva järjest millestki nii vaimustuses olnud. Mingi hetk tundsin isegi aukartust. Kogu sealne vesi ja selle voog olid lihtsalt nii... ma isegi ei oska seda sõnadesse panna. Eriti ilusaks tegid terve selle elamuse vikerkaared, isegi märjana nautisin igat hetke. Kolme päevaga kõndisime maha 40 km ja no see oli täielikult seda väärt!!

Ööbisime Brasiilia poolel ning esimesel päeval käisime sellel poolel. Kuigi seal olime ainult 2 tundi, siis emotsioonid ei olnud mitte karvavõrtki teised, imestunud nägu oli terve aeg ees. Minu ja Felipega, kellega koos lõpuks läksin Cataratasesse, oli veel kaasas giid, kes rääkis meile natuke ajaloo kohta. Mul oli ausalt öeldes vahepeal raskusi arusaamisega, sest naisel oli väga suur aktsent. Isegi Felipel oli raskusi nagu ta mulle peale hostelisse jõudmist ütles.

Teisel päeval läksime Argentiina poolele ja seal veetsime umbes 9 tundi. Päeva lõppedes olin emotsionaalselt nii läbi, sest tundsin nii tugevalt kõiki tundeid terve see aeg. Meil oli võimalus minna ka sõitma paadiga, aga Felipe oli käinud ja minul polnud piisavalt sularaha kaasas. Lõuna-Ameerika ikka – kuskil pole võimalust maksta kaardiga. Sellegipoolest oli meil imetore päev.

Terve reis oli nagu unenäost. Kõik nägi välja niiii ilus. Oli mitmeid kordi, kus nägin linde ja oleksin tahtnud olla nemad. Nad saavad kõike seda ilu näha kogu aeg ja veel nii lähedalt. Samuti sai proovitud Brasiiliast pärit Acai, mis on peaaegu nagu jäätis. Imeliselt hea! Kõige parem osa terve reisi jooksul oli siiski see, et sain nautida kvaliteetaega oma hostvennaga. Kahju mõelda, aga arvatavasti on see esimene ja viimane reis, mis meil oli koos, nii et võtsin viimast kõigest!!

Alguses oli plaan minna hostemaga, aga Felipe sai töölt vabaks ja läksime hoopis meie kahekesi. Parim seltskond

Selliseid armsaid, aga üpriski vägivaldseid elukaid oli Cataratase ümbrus täis. Felipet riivas üks hambaga, kui ta tahtis aidata ühte naist, kelle toitu hakkas üks elukatest varastama. Naisel oli käsi täiesti katki, sest üritas peatada.

Kas keegi üldse saab olla halvas tujus, kui selline vaatepilt enamus päevast on silme ees!?

Täpselt nii suur naeratus oligi näol terve aeg

Käisime ka lindude pargis, mis on mõeldud loomaliikide säilitamiseks

Kuigi teisel päeval giid ütles piletimüüjale mu rahvuseks eestlane, pandi ikkagi Šotimaa (Escocia) riigiks

Pidime sellise pildi ka ikkagi tegema

Olen äärmiselt õnnelik, et mul avanes selline võimalus. Kui mu hostpere peaks juhuslikult seda lugema, siis ma tahan neile öelda suurimad tänud kõige eest!!

Cuidense amigos!

Time flies, but memories last forever.

Hola!

See on arvatavasti üks mu viimaseid postitusi siit imelisest riigist, kuhu tulin elama juba pea 11 kuud tagasi. Aeg on lennanud kiiremini kui oleksin seda kunagi arvanud. Nüüd on aeg juba hakata mõtlema sellele, mida pakin Eestisse kaasa ja mida mitte. Uskumatu.

Mul on selline tunne nagu oleksin teel kuskile tundmatusse kiirrongil. Täpselt selline tunne on mul olnud terve see aasta ja nüüd paar nädalat enne Eestisse tulemist tunnen sedasama. Olen tundnud ennast teel tundmatusse, sest kogu mu vahetusaasta on olnud nii ettearvamatu. Näiteks kui keegi oleks mulle rääkinud kaks või isegi üks aasta tagasi, et oma esimesel nädalal olen autoõnnetuses või sellest kuid hiljem osalen karnevalil, siis oleksin kõvasti naernud. Sellegipoolest siin ma olen. Kohver arvatavasti üle 24 kilogrammi raske, iga rakk vahetunud mitu korda ning pea ja süda pungil peaaegu 11 kuud seiklusi. Tunnen ennast imeliselt! 

Kiirusega on juba teine lugu. Enne Eestist lahkumist ei uskunud mitte ühtegi endist vahetusõpilast, kes mulle rääkis, et see aasta läheb kui linnutiivul. Nüüd, pea 11 kuud hiljem, kirjutamas sedasama blogipostitust, võin teile, mu armsad sõbrad väita täieliku kindlusega, et täpselt nii see ongi. Mäletan nii erksalt, kuidas veel paar kuud tagasi kirjutasin ühe poisiga Eestist, kes läks jaanuaris Prantsusmaale pooleks aastaks. Kirjutasin, et ta naudiks oma aega, sest see läheb sama kiirelt kui sõrmenips (muidugi mitte nii kiirelt, aga tunne on täpselt selline). Alguses ei uskunud ta mind, aga nüüd, kui oleme veel rääkinud, siis vastus oli teine.

Olen selle aastaga leidnud nii palju võrratult toredaid inimesi. Mind võeti omaks nii kiirelt kõikide inimeste poolt ja ma ei saaks olla õnnelikum. Iga inimene on mulle midagi õpetanud. Isegi need, keda ei sallinud karvaotsastki. Üks kõige imelikum asi selle juures on aga see, et siinsete inimeste mitte punktuaalsusest olen mina veel punktuaalsemaks muutunud. Mind siiani ajab vahel vihale, kui keegi pole kokku lepitud kohas kokku lepitud ajal. Mis teha – eestlane jääb eestlaseks. Saksa täpsus, nagu mu isale meeldib öelda, on mulle sisse ehitatud.

Peale selle, et kirjutan kahte blogipostitust samal ajal ning pean tegema viimasest YFU reisist video, alustasin ka hostperele, sugulastele ning lähedasematele sõpradele kinkide tegemisega. Minu jaoks on see väga oluline. Samuti on veel palju asju, mida tahan teha. Tahan käia veel viimased korrad sõpradega väljas, nõbudega teha viimase rämpssöögi-filmiõhtu, käia Montevideos Felipe juures ning ka teisel Eestist pärit vahetusõpilasel Johannesel külas käia. Kõige suurem ettevõtmine, mis mind ees ootab, on paariks päevaks Cataratasesse minek Felipega.

Siia lõpuks tahaksin lihtsalt öelda tulevastele vahetusõpilastele: nautige. See aeg ei tule kunagi tagasi ja võite hakata kahetsema. Mina oma aastast ei kahetse midagi, aga muidugi on asju, mida oleks võinud teha või teha hoopis teisiti ning kohti, mida vaadata ja külastada. Sellegipoolest olen väga õnnelik, kuidas mu aasta on kulgenud. Soovin seda ka noortele, kes võtavad tulevikus sellise tee ette!

Cuidense amigos!

Head aega, maailm!

Hola!

Andke andeks, et pole ammu midagi kirjutanud. Juhtunud on palju ning otsustasin teid viimaks oma siinse eluga kurssi viia.

17.-19. mail toimus viimane YFU orientatsioon. Sai nutta ja sai naerda, aeg lendas kohutava kiirusega! Rääkisime palju sellest, mis on toimunud aasta jooksul ja mis meid võib oodata koju minnes. Rõhutati, et meil võib olla alguses naastes raske ning võib tekkida veelgi suurem kultuurišokk kui aasta alguses. Vaatamata sellele, et sellest räägiti palju, jäi paljudele vaehtusõpilastele ja mullegi arusaamatuks, et mis me siis tegema peaksime ja kuidas oleks meil kergem jälle sisse elada. Eks näeb kuidas mu enda emotsioonid kuu aja pärast on.

Teisel päeval oli meil hispaania keele eksam ning varsti peaksime saama tulemused teada! Hoian teid sellega kursis ;)

Kõik mu saatusekaaslased

Parimad sõbrad: blond on Kathi Saksamaalt ja maas on näha Terezat Tšehhist

Mis chicas

 kaks väga armsat vabatahtlikut, kellega kohtusin orientatsioonil

Kohe peale orientatsiooni läksime suurema satsiga Buenos Airesesse viimasele reisile. Reis oli viis päeva pikk, millest ühe veetsime Colonia linnas ringi vaadates. Õnneks olin seal vanemate ja õega varem käinud ning vihma ja külma tuule tõttu ei jäänud midagi olulist vaatamata. Olin eriti õnnelik, et leidsin ühe osa oma kingist hostperele sealt!! Pean ju vaikselt juba mõtlema lahkumisele ja sellele, kuidas kõiki neid inimesi, kes on minu vahetusaastal suurt rolli mänginud, tänada.

Sellel reisil tundsin ennast nii õnnelikus paigas olevat oma mõtete ja tunnetega, kuigi pisaraid voolas mu põskedelt alla nädalaga rohkem kui viimaste kuudega, sest sain aru kui oluliseks on saanud mulle yfukad ja et kohe-kohe ongi see aeg nendega siin imelises riigis läbi. Võin kindlalt väita, et olen nende seast leidnud need MINU inimesed.

Vasakult: Johannes Eestist, Tereza Tšehhist, mina

Lemmiksakslane Kathi

Üks väga eriline taanlane, Anna

Üks pood, kuhu läksime vihma eest varju, nägi välja nagu galerii

Buenos Airesesse käisin sellel aastal juba kolmandat korda. Sellegipoolest olin ma sinna minekust rohkem vaimustuses kui enamik vahetusõpilastest. Keegi isegi ütles, et mu silmad pole rohkem helkinud rõõmust, kui Buenos Airesesse jõudes. See on kindlalt mu lemmiklinn, kus kunagi käinud olen. Sealne vibe on nii mõnus, kogu linn on laitmatult puhas ja seal on meeletult rohelust, vaatamata sellele, et tegu on suurlinnaga. Mitmed on minult küsinud, et kas ma kahetsen, et ei läinud Argentiinasse, aga kindlasti mitte. Ma armastan meeletult Uruguayd ning see on nii minu riigiks saanud, kuigi Buenos Airesesse on alati tore minna.

Esimesel päeval jõudsime kuskil kell 11 oma Buenos Airese hostelisse. Sellel päeval oli väga palju vaba aega ning käisime hosteli lähedal ringi – käisime söömas ja tegime esimesed šopingutiirud, sest Argentiina on palju odavam kui Uruguay. Õnneks oli meil igapäevaselt aega selleks. Päeval pidime ise endale söögi muretsema, aga õhtuti käisime alati imelistes kohtades kõik koos söömas. Viimasel päeval käisime sellepärast ka 22 000 sammu maha.

Üks parimaid burgeri restorane, kus käinud olen
Vasakult: mina, Kathi Saksamaalt, Tereza Tšehhist, Anna Taanist, Jessica USAst, Katariina Soomest, Camilla Taanist

Kõige lemmikum sakslane

Linnaosa kus ööbisime, oli täis selliseid joonistusi

Leidsime juhuslikult fotomasina

Malba kunstimuuseum ja kaks mu lemmikut pilti

Viimasel täispäeval olid kõikide meeled eriti nördinud. Kõikidel oli meeles mõlkumas, et see on täiesti viimane päev kõik koos. Mulle see pole siiani kohale jõudnud. Õnneks muutus meeleolu, kui võtsime suuna linna poole. See oli ainuke päev, kui sõitsime metrooga. Mulle kui eestlasele oli see eriti vahva, sest meil ju seda pole ning ka Uruguays mitte. Esimesena läksime Obeliski juurde, et teha pilte. Peale seda võtsime teekonna ette tagasi hosteli juurde, kus meil oli vaba aega, et teha veel viimased šopingud. Mina ning paar teist tüdrukut enam kõndida ei viitsinud, sest eelnevatest päevadest jalad tulitasid (kui me ainult oleksime teadnud, et meid ootab õhtul ees 7-kilomeetrine jalutuskäik sööma). Läksime istusime maha ühte armsasse kohvikusse ning rääkisime pikalt.

Oma ainukese ja imelise eestlasega

Kõige vingem tüdruk, keda olen kohanud, Tereza Tšehhist

Yfukatega

Tagasiteel olin ma eriti väsinud. Sellegipoolest bussisõitutel ja laeval ei tahtnud magada, sest ei olnud nõus väärtuslikku aega oma ülemaailmsete sõpradega kaotama. Olin öösel maganud ainult poolteist tundi, sest juttu ühe Norra neiuga jagus hommikul 6.30ni. Tema oli see, kellega koos tulime augustis alates Pariisist Uruguaysse. Rääkisime reaalselt kõigest – kuidas on aasta läinud, elust kodus ning hirmudest koduriiki minemise ees. Kuigi ma polnud aasta jooksul temaga palju rääkinud, siis tundus nagu oleksime kogu aja nende paari tunniga tasa teinud. Ausalt öeldes poleks suutnud soovida paremat lõppu. Bussis veel kirjutasime kõik üksteisele päevikutesse kirju. Lõpuks kui oli aeg minna bussi peale Montevideost, siis imekombel ma isegi ei nutnud. Seda küll hetkeni, kui pidin ütlema "Adiós" oma parimale sõbrannale Saksamaalt.

No nii armas inimene on ta ikka!

Kõige lemmikumad inimesed sellel teekonnal

Sellel reisil tundsin tohtult palju erinevaid emotsioone. Naerupisaratest kuni nutupisarateni. Sain lähedasemaks kõikide vahetusõpilastega. Suutsin lõpuks teha rahu sellega, et ei näe enam kedagi neist kes-teab-kui-kaua. Avastasin, et mul on tõeliselt vedanud, et just nemad valisid oma vahetusriigiks Uruguay.

"La vida es bella" ehk "Elu on ilus"

Pean kindlalt tänama oma vanemaid, kes tegid kõik selle võimalikuks. Põhiliselt tänu neile oli mul võimalus kohutuda selliste imeliste inimestega, nendega lähedaseks saada ning kogeda nii imelisi tundeid ja läbi elada kõike seda. Suurimad tänud teile, issi ja emme!

Cuidense amigos!

Eestlane Uruguays

Español es re difícil ehk hispaania keel on väga raske

Hola!

Peaaegu 9 kuud õpinguid ja võin väita rahus südamega - suudan lõpuks hispaania keeles rääkida ja see on saanud koduseks. Muidugi on veel palju õppida, aga mõtlesin et jagaksin teiega oma nippe :)

Hispaania keele tunnid

Kindlalt oli see suurimaks abimeheks. Nimelt YFU Uruguay programmis on 40 tundi hispaania keele tunde õpetajaga. Minu õpetajaks oli üks äärmiselt tore oma kahekümnendates kohalik inglise keele ning 1. klassi õpetaja Florencia. Saime suurepäraselt läbi esimestest tundidest peale ning ta oli mulle suureks toeks mitte ainult hispaania keelega, vaid ka teiste erinevate probleemidega. Kahjuks suhtlus on jäänud soiku, aga vahel kui kirjutame, siis komplimente on alati tal varuks mu hispaania keele arengu kohta. Siia tulles oskasin täpselt: "Hola! Cómo estás?", "Uno, dos, tres, cuatro". 

Kool

Pole vist kunagi olnud nii elevil kooli mineku üle, kui olin siin nii augustis kui ka peale suvevaheaega märtsis. Esimene pool aastast ei teinud ma küll koolis väga midagi kaasa, ainult loendamatul arvul presentatsioone Eesti kohta. Nüüd teen juba peaaegu kõike peale matemaatika ja õiguse kaasa. Matemaatika oli juba eesti keeles minu jaoks raske, nii et hispaania keeles selle õppimine ei tee mu elu just kergemaks. Alguses üritasin kaasa teha, aga peale ühte kuud mitte millestki aru saamist andsin alla. Õiguses teen küll tunnis kaasa, aga tööd on ühed raskematest.

Hosteperega (eriti Pedroga) hispaania keeles rääkimise alustamine

Detsembri alguses ütlesin hostperele, et enam ma inglise keelele ei reageeri. Päeva pealt muutus meie suhtluskeel. Pea oli 3 korda rohkem väsinud, aga peale seda arenes mu hispaania keel tohutu kiirusega. Vahel isegi ütlen, et olen hispaania keelt õppinud 4 kuud, mitte 8. Samuti arvatavasti teate juba, et olen suurema aja ehk umbes 2/3 päevast koos Pedroga. Elame koos, käime samas klassis ja enamik sõpradest on meil samad. Muidugi on see vahel üle visanud, nii mul kui ka tal, aga oleme sellest kõigest koos üle saanud. Nii palju koos olemine on eriti halvasti mõjunud mu hispaania keelele, sest meil läks kuni veebruarini aega, et ühelt keelelt teisele vahetada. Siiani on vahel raskusi sellega, sest probleeme on palju kergem lahendada inglise keeles, sest suudan ennast palju paremini väljendada ja saan ka Pedrost paremini aru. Nüüd lõpuks on ka see muutunud.

Netflix

Tahaksin siia listi panna ka raamatute lugemise, mida olen küll teinud, aga siiski kahetsemisväärselt vähe. Sellegipoolest olen vaadanud palju filme, seda just hispaania keeles. Alguses oli see väga imelik, sest enamik filmidest ja seriaalidest Netflixis on inglise keeles, mille näitlejate hääli teame kõik unepealt. Sellega harjusin mingi ajaga ära. Suureks abiks on ka hispaaniakeelsed subtiitrid. Mõned filmid on siiski ka praegu sellised, mida ei suuda vaadata hispaania keeles, aga sellisel juhul on all subtiitrid ja üritan neile rohkem keskenduda. 

Laulude tõlkimine

Enne vahetusaastat soovitasid mu õde ja Andreas, kes käis Uruguays eelmine aasta, hakata tõlkima laule ning siis neid ka pähe õppima. See on olnud üks efektiivsematest viisidest minu jaoks, kuidas õppida keelt. Mulle on alati meeldinud laulda ning see on andnud mulle võimaluse reaalselt seda teha kolmes erinevas keeles. Kohe, kui hakkab mõni laul kummitama, mille sõnu ei tea, tõlgin ära ning õpin pähe. Paari kuuga on laulupagas suurenenud tohutult.

Mäletan kuidas paar kuud tagasi olin kindel, et ei suuda mitte kunagi ennast inimestele hispaania keeles selgeks teha või isegi sujuvalt rääkida. Nüüd, kui olen lõpuks jõudnud sellele tasemele, tean, et veel on väga palju õppida ning enam ei saa alla anda. Loodan, et tulevastel vahetusõpilastel või lihtsalt kellelegi, kes üritab õppida uut keelt, saab kasutada neid nippe enda õpingutes :)

Kunagi ei tohi pead norgu lasta. Kui mina suutsin uue keele selgeks saada, suudad Sina ka! 

Cuidense amigos!

Uskumatu muusikaelamus ehk Lollapalooza Argentiina

Hola!

Käisime eelmisel nädalal Pedroga Argentiinas, et minna Lollapaloozale. Pedro teadis juba enne seda, kui Uruguaysse vahetusaastale tulin, et märtsis sinna ta minna tahab ning ta ootas seda juba väga pikalt. Mina ostsin oma pileti augusti lõpus. Kindlalt oli piletihind väärt seda kogemust.

Vasakult: Laurina, Fede, Pedro, mina

Parimad sõbrad peale aastat jälle koos

Lollapalloza on iga-aastane muusikafestival, sarnane Eestis toimunud Weekendile. Festival toimub erinevates riikides üle terve maailma. Eestile kõige lähedamal toimuv on Stockholmis. Festivalil esinevad rohkem ja vähem tuntumad bändid, kohal on erinevate muusikažanrite esindajaid. 2011. aastal esines ka Kerli Kõiv Chicagos toimunud Lollal.

Jorge Drexler

Läksime Buenos Airesesse juba 27. märtsi õhtul, et olla järgmiseks päevaks ehk Pedro sünnipäevaks kohal. 28. hommikul ärgates käisime niisama Buenos Airese peal ringi koos Pedro parima sõbra Fedega, kes on argentiinlane ja kelle tädi korteris ka ööbisime. Samuti tähistasime ka Pedro sünnipäeva. 29. hommikul suundusime Lollapaloozale.

Pole oma siinoleku ajal mitte kordagi näinud Pedro näol nii suurt naeratust. Tal oli nii palju energiat ja  poiss säras rohkem, kui oli päikest väljas. Pole ka ime, sest ta oli oodanud seda kuid ning ise raha kokku saanud. Festivalile vist oli kokku tulnud terve maailm, sest kohal oli vägagi kirju seltskond. Igal teisel tüdrukul oli glitrit näos (samuti ka mõnel pisil) ning poisid olid kapist välja tõmmanud oma kõige hipimad riided. Paljudel, kaasaarvatud minul, lendasid koheselt jalast tossud. Pehme muru, kõrvetavalt palav päike, hea muusika ning võrratu seltskond panid unustama kõik mu halvad mõtted.



Esimesel päeval vallutasid erinevaid lavasid sama kirjud artistid nagu olid kohaletulnud muusikakuulajad. Suurimad esinejad, keda käisime kuulamas, olid Portugal. The Man, uruguaylane Jorge Drexler, Twenty One Pilots ja päeva lõpetas Steve Aoki. Lemmikosa päevast oli aga kindlalt Post Malone'i kontsert. Lava ees oli tuhandeid inimesi ja ta suutis tõmmata kaasa ka kõige tagumisi kuulajaid.

Argentiinast pärit räppar WOS

Portugal. The Man

Teisel päeval otsustasime võtta rahulikumalt ning esimest esinejat nägime alles kell 17.30. Juba varem sai mainitud, et üritus on hiiglaslik ning ainuüksi järjekorras oodates, et kontserdialale sisse saada, kuulsin vähemalt nelja erinevat keelt peale hispaania keele. Umbes 3 tundi peale sisenemist tuli lavale esineja,, keda olin oodanud kõige rohkem, Ühendkuningriikidest pärit Sam Smith. Pisarad kippusid ikka silmi mitmeid kordi, sest sisemine fänn pääses lõpuks valla ning lives on ta veel parem!! Päeva üks naeladest oli Macklemore, kellel oli iga looga aina ekstram riietus ning kohe alguses keris üles terve rahva oma kindlalt kõige tuntuma lauluga "Thrift shop". Muidugi oli tal sellel ajal seljas sarnane kasukas nagu muusikavideos.

Omas täielikult lava

Näod ütlevad emotsioonid ära Sam Smithi kontserdi ajal 

No tõsiselt lahe oli

Kolmas päev algas arvatavasti kõige südantsoojendavamalt. Mingil hetkel kuulsin rootsi keelt ja öeldes seda Pedrole, läks ta kohe oma küll väikse rootsi keele oskuse nendega rääkima. Tuli välja, et nad on samuti vahetusõpilased, kuigi küll ülikoolis, aga alati on tore kohata juhuslikult samal teekonnal olevaid inimesi. Hiljem kuulasime Clairot, meile täiesti tundmatut esinejat, aga Pedro armus sekunditega. Kindlalt üks suurimaid ülletajaid minu jaoks oli õhtul esinenud Jorja Smith. Ta puges oma imelise häälega mulle südamesse kiiremini kui ükski teine artist varem. Kahjuks ei kuulanud teda kaua, sest läksime kuulama Paulo Londrat, kellelt teadsin nagu paljudki ainult ühte laulu "Adan y Eva". Õhtu lõpuks oli Pedro  täielikult seitsmendas taevas, sest lavale tuli Kendrick Lamar. Lisaks sellele, et ta kuulis oma lemmikut artisti 10 meetri kauguselt, katsus ta kätt möödudes Steve Aoki, mille peale ta pöördesse läks. Samuti sai ta tasuta Kendrick Lamari ja Nike'i koostöös tehtud pluusi. 

Paulo Londra

Ta isegi näeb jumalik välja

1. aprilli hommikul pidime juba kell 11 olema sadamas, et minna tagasi Uruguaysse. Õhtul juba tundsin, et hommikul läheb midagi valesti ning pakkisin igaks juhuks asjad. Ilma asjata see halb tunne mu sees ei olnud. Nimelt ärkasime kõik kolm selle peale, et Laurina, Fede sõber, kes käis meiega Lollapaloozal, helistas Pedrole. Kella vaadates läksime kõik väheke paanikasse, sest kell oli juba 10.55. Olime kindlad, et ei jõua laevale. Kuidagi olime valmis 10 minutit hiljem ja juba ka taksos ning teel sadamasse. Kahjuks ei jõudnud korralikult hüvasti jätta Fedega, aga õnneks näen teda loodetavasti mais, kui lähen YFUga Buenos Airesesse viimasele reisile. Õnneks jõudsime laevale, isegi lausa 15 minutit enne selle väljaminekut :)

Teisel päeval ootamas ühekilomeetrises järjekorras

Üks armsamaid inimesi keda olen siin olles kohanud

Olen äärmiselt õnnelik, et mul oli võimalus minna Lollapaloozale. Olin kusjuures ainuke meie YFU lennust, kellele anti luba sinna minemiseks, sest läksin hostvendadega. Mulle pole mitte kunagi mitte miski nii hästi mõjunud kui see aeg Buenos Aireses. Samuti oli mul issiga kokkulepe, et kui ma ei oska hispaania keelt Lollapalloza ajaks, ei saa ma minna. Õnneks suutsin ka sellest kinni pidada :)

Cuidense amigos!